Aasta teisel pool maakera!

2010-07-02T08:21:00.004+03:00

Heiii musid!
Kirjutan siit nuud neid viimaseid postitusi.
Niiiiii palju on juhtunud vahepeal. Nii kiire on koguaeg ja peaaegu et suuagi pole aega olnud.
Olen praegu Jolene juures, ohtusoogil tema perega. Kasutan siin tema internetti kiiresti, et luhikest ulevaadet anda teile.

Viimane kord, kui teile kirjutasin, oli eelmisel teisipaeval, kui nuud oigesti maletan.
Igal ohtul olid mul siin muusikaliproovid ning siis reedel, laupaeval, puhapaeval ja esmaspaeval olid meil show'd.
See oli niiii absoluutselt vinge! Ma olen nii onnelik, et ma selle labi tegin. Nii palju nalja sai ja ma tutvusin niinii paljude inimestega. Koik kusisid, et kauaks ma siia jaan ja lootsid, et ma selle aasta Jaanuaris tulin, kuid pidin neile siis igakord kurvalt tunnistama, et lahkun juba nadala parast.
Kahju, et enamustega varem ei tutvunud. Facebookist saate piltide pealt naha, kui palju nalja meil seal sai. Eriti lava taga. :D
Muidugi olid need ka vaga vasitavad. Lopus oli proov peaaegu igal ohtul ning koju ohtust sooma vaga tihti ei joudnudki enam. Pam kull tootab ka ohtuti, niiet siis vaga hullu polnud. Ja sain sobraks ka Nic'iga, kes elab minu laheduses seal, ning siis sain temaga autoga koju ohtuti. See tegi asi palju kiiremaks ka.
See oli uskumatult vinge asi, mida tapselt enne lahkumist teha kull. Selline positiivsusepomm. Igas mottes!

Ning nuud siis olen koikide inimestega kohtunud nii palju kui voimalik.
Teisipaeval sain Chrisiga kokku ja jalutasime ringi ning raakisime ja raakisime. Leidsin enda erilise koha ka siit Uus-Meremaalt temaga koos. See pole mu kodust uldse mitte kaugel ja ma olen nii kurb, et seda varem ei leidnud. Igatsesin vahepeal taiega mingit kohta, kuhu lihtsalt istuma ja motlema voi laulma minna. Voi misiganes tegema. Et lihtsalt omaette olema.
Nuud on see koht siis olemas ja ma loodan sinna kindlasti sellel nadalavahetusel minna jalle. Teine ja viimane kord. Pean sinna mingi margi maha jatma ehk.

Ning kolmapaeval algasid siis esimesed suured huvastijatud. Mul oli Kingsis viimane Statistika tund, kuna neljapaeval ja reedel neil kooli polnud. Mr Turner oli eriti armas ja korraldas minu lahkumise ja veerandilopu puhul uhise louna. Koik poisid ja kaks teist tudrukut Queensist toid midagi suua ning siis ikka raakisime ja naersime seal. Tegin pilte ka, pean koik koolis tehtud pildid ukspaev Facebooki ules lisama. Neid seal ikka usna palju. Muusikali pildidki pole veel koik lisatud. Kui Internett parem on, siis tegelen sellega rohkem.
Nii kurb oli muidugi kull. Ma seal veel nutma ei hakanud kull, kuna nii naljakas oli nendega, aga ega kaugel polnud just. Jordyniga veel huvasti ei jatnud, ta utles, et ta tuleb mulle puhapaeval kulla, kui ma asju pakin ja siis saan temaga korralikult huvasti jaetud.
Mr Turner kallistas mind kovasti ja utles, et kui Euroopasse tuleb ukspaev, siis tuleb Eestisse ka kindlasti. Utles, et ma olen Eestit vaga hasti esindanud ning et kui koik ulejaanud inimesed on ka sama toredad kui mina, siis ei saa ta sinna minemata jatta. Nii armas temast. Ta oli uks vingematest opetajatest mul siin. Nagu toesti.
Niiii uskumatult kahju oli nende koikidega huvasti jatta.

Peale kooli kolmapaeval sain Antony'ga kokku ning jatsin temaga huvasti. Raakisime juttu ja naljatasime ning ta lubas mul ise mingi imelabi enda autoga soita jaahalli parkimisplatsil. See on uks suursuur parkimisplats ja siis soitsin seal. Niipalju nalja sai. Imestan, et ta mul uldse soita lasi lol.
Kui bussipeatusesse hakkasin kondima, siis hakkasin nutma kull. Mitte husteeriliselt muidugi, aga siiski. Lihtsalt kogu see paev tais huvastijatte oli niinii vasitav ja emotsioonirikas.

Ning siis kolmapaeval oli ohtul meil siis perega ohtusook ka. Ange ja James tulid meile kulla ning siis raakisime jalle hasti palju ja muljetasime seal. Kahjuks pidin siis nendega nuud loplikult huvasti jatta. Ange oli mulle algusest peale meeldinud ning James on ka nii vinge. James teeb nalja koguaeg ning vahepeal raagime ikka igasugustest imeasjadest. Kahjuks nad meil nii tihti kulas ei kainud selle aasta jooksul, kuid kaisime nende juures ka ning jouludki olid nende kodus. Kohvikus kain neil vahepeal kulas, kui juhtun sealt mooda minema.
Nad on hasti toredad ning on nii raske ette kujutada, et nuud nagu ei naegi neid enam. Lubasin, et tulen tagasi kindlasti ukspaev kull. Kindlasti tulengi. Selleparast ma polegi vaga kellegagi huvasti jatnud, utlen lihtsalt, et varsti naeme.

Neljapaeval koolis sai lihtsalt nalja. Olin koikidega koos nii palju kui voimalik. Ajasin viimaseid asjatoimetusi kull ka. Raakisin koikide vajalike opetajate ja inimestega. Isegi karjaarinoustja jutul kaisin. Raakisin erinevatest stipendiumitest ja NZ ulikoolidest. Ma pole kohemitte maha matnud mottet siia ulikooli tulla. Asi, mida ma oppida tahan, on magister kull, niiet peaksin bakalauruse Eestis voi kuskil mujal riigis tegema. Sain nimekirja osadest uhendustest Eestis ka niiet hakkan seda asja tagasijoudes ajama. Karjaarinoustaja meil siin koolis on taiesti imeline. On mind autoga kojugi viinud muusikaliproovidest. Niinii tore on ta. Raakisime temaga seal ikka pikemalt ning koiksugustest asjadest. Ta teab koiki neid tutvusi ja asju ka ning siis helistas juba kohe isegi osadele inimestele. Kui tegelikult ka on tulek tagasi siia mingil hetkel, siis saan temaga meili teel uhendust votta.

Peale kooli laksin siis linna. Meil siin koolis uks tudruk Malaisiast, Rabia, ning siis poole tee peal juhtusin kokku tema venna Mattiga, kes tuli minuga Warehouse'i shoppama. Teine kord kui ta minuga kaasa tuli ja aitas asju valida. :D
Peale seda laksin linna kinke ja muid asju ostma. Siiski on veel asju vaja osta, kohe kindlasti. Eks naib, kuidas need parast kohvrisse ara mahutan. :D
Neljapaeva ohtul linnas kell kuus oli Charlotte lahkumisohtusook ka. Tema lendas tana, reede, hommikul ja siis koik sobrannad tulid tal sinna ohtusoogile kokku.
Hasti tore oli ja kuna Charlotte on mulle nii kallis, oli kahju temaga huvasti jatta. Temaga pole asi nii loplik kull, kuna juba tuleval talvel voi jargmisel suvel loodame lubatud Eesti-Saksamaa tripi ara teha.
Ma olin sellel ohtul usna vasinud ka, niiet lahkusin juba veidi peale kaheksat.
Bussi peal valasin pisaraid jalle. Need tundepuhangud tulevad siin kuidas jumal juhatab. Ma pole kogu selle aasta jooksul nutnud siin nii palju kui nuud viimase nadala jooksul. Aga mis siin siis ikka.
Hea uni oli sellel oosel kull.

Ning nuud tana, reedel, oli mul siis viimane koolipaev. Oh kui raske oli.
Inglise keele opetaja andis meile vaba tunni kull, et saaksin enda sopradega aega veeta. Andis mulle kaardi ja koik, nii armas oli see temast. Koik opetajad on siiamaani nii armsad olnud minu vastu. Niiet laksime Jolzi, Morgani ja Hannahiga randa ja klopsutasime peaaegu 500 pilti. :D Niii palju nalja sai. Pole pilte veel joudnud vaadata, ohtul hakkan neid korrastama.
Votsime veel Hamishi ka peale ning laksime Sami juurde ka, kus jatsin Javi ja Wally'ga huvasti. Niii kahjuu.
Lounaks olime tagasi koolis ning siis ikka kallistasin ja raakisin seal koikidega.
Matemaatika tunnist oli meil ainult 20min ja siis opetasin neile eesti ja vene keelt lol.
Ning siis oli meil Kingsi ja Queensi kontserdimajas aktus, kus sain siis margi ja kaardi ja peale seda oli Wearable Arts Show ka. See oli lahe.
Kuigi kui see labi oli ja tanavale laksin, murdusin seal taielikult koikide kate all. Lahistasin ikka nutta ning minu parast hakkasid koik teised ka nutma ja nii me siis valasimegi pisaraid seal.
Oh meid kull.

Ning peale seda sain siis koolist enda reporti ja nuud olen Jolene juures ohtusoogil.
Homme veel Missy sunnipaev ka, kus jatan koikidega huvasti ja veedan lihtsalt hasti aega ning siis puhapaeval olen kodune terve paeva ja pakin asju. Loodan, et saan koik rahulikult pakitud ikka.
Jolene on ka minu juures ning Jordyn pidi ka kulla tulema.
Raske ja kiire aeg saab olema, aga saan hakkama.

Siis esmaspaeval Christchurchi. Oobin seal Barbara, enda organisatsiooni juhi, juures. Loodan Johanna ja Mattiga ka ikka aega veeta kull ning siis teisipaeva ohtul Jolene teise poolega tema perest ohtusook ka. Morgan ka seal. See saab tore olema.
Pere mul kull lennujaamas pole, aga loodetavasti Jolz, Morgan, Aymee ja Charlotte saavad seal olema.
Nutan end puruks arvatavasti.

Kuigi ma loodan enda pisikest inglikest seal eestis naha ning enda peret ja sopru ja koiki, on siin ikka toesti raske.

Pean nuud lopetama kull.
Kirjutan Dubais jalle! Varsti naeme!
Armastan! :)

2010-06-23T13:45:00.000+03:00

heiheihei.
aeg lendab, aeg lendab.
nüüd pole saanud üle kahe nädala kirjutada jälle.

Alustan siis algusest.
Peale pikka nädalavahetust suurt midagi peale kooli ei teinud. Igal hommikul enne tunde oli kvartetiproov ning igal õhtul muusikaliproov. Juhtus aga nii, et jäin haigeks siin, niiet neljapäeva õhtul ja reede hommikupoolikul olin voodis enamuse ajast. Reede õhtul sai Jolziga korraks Sami poole mindud, kauaks ei jäänud küll, kuna olemine polnud ikka 100% ning üsna igavaks muutus ka.
Laupäeval oli hommikul vara siis kohe kvartetiga võistlus. See on selline võistlus-festivali laadne üritus, kus koolidest tulevad erinevad kambrimuusika pundid mängima. Kestab see kaks päeva ning siis valitakse finalistid välja. Kuna siin eraldi muusikakoole väga pole ja kõiki instrumente õpetatakse koolides, siis on võimalik selline üritus läbi viia. Väga vinge tegelikult, annab sulle esinemiskogemust ja mingi põhjuse ka, miks pilliga pingutada veelgi enam.
Kuna ma peale esinemist hakkasin end jälle veidi halvemini tundma ja tahtsin väga kellegagi rääkida või lihtsalt aega veeta, siis linnaminekust palju asja ei saanud ja sain hoopis Chrisiga kokku. Istusime Üliikoolilinnakus jõe ääres ja rääkisime ja naersime ja toitsime parte ja muud säärast.
Olin mõelnud minna Chrisi tuttavate juurde temaga sellel õhtul, aga otsustasin, et pean ikkagi terveks saama enne ning jäin koju ja veetsin ühe laisa ja üsna varase õhtu.
Pühapäeval läksin linna ning siis muusikaliproovi.
Hakkasin rohkem suhtlema Nickiga, kes, nagu juba varem ka teadsin, elab siin minu lähistel ning nüüd saan siis temaga autoga koju. Vahel koju, vahel kodu lähedale. Paljuu kiirem igastahes, ei pea varem proovist ära minema enam ning kindlasti odavam ka lol.

Järgmisel nädalal siis tuli rohkem kooriga pingutada.
Muusikat mul siin viimaselajal igast küljest jah. :D Noortekoor on mul siis nüüdseks läbi, kuid koolikooriga oli Big Sing tulemas, mis on selline koolikooride vaheline suur võistlus, kus kõik tulevad ja laulavad kolm lugu, mille põhjal antakse välja kolm auhinda ning valitakse välja võitja, kes läheb suurele üleriiklikule võistlusele.
Sellel päeval sai niiiipalju nalja. Kuigi see kestis üle 13h, aga nalja sai nii palju. Lõuna ja õhtusöögi pauside ajal läksime tüdrukutega linna ning vahepeal jalutasime lihtsalt kontserdimaja peal ringi ja tegime kõiksuguseid totakaid fotosid Hannahi ja Joslyniga. Kandsin enda koolivormi siis ka üle pika aja jälle.
Kuigi see oli üks ilmatu pikk päev, oli see hea päev. Saime kooriga teise astme auhinna ka. Ma arvan, et õpetaja oli päris rahul. Kings esines ka väga hästi minumeelest, aga nad said aste nõrgema auhinna kahjuks.

Ning peale seda on põhimõtteliselt nüüd olnud kool ja muusikal, kool ja muusikal.
Reedel juhtus selline vinge asi, et oli plaanis korraldada pere ja osade sõpradega lahkumisõhtusöök.
Jolene oli aga Lee’ga töötanud välja salaplaani, et kutsuvad palju rohkem inimesi, kui mul tegelikult aimu oli. Armastavad siin NZ neid üllatuspidusid korralda. :D Sellel korral läks paremini kui sünnipäevapeoga küll, ma tegelikult ka ei teadnud midagi sellest.
Tegin trühvleid just, kui inimesed saabuma hakkasid ja Jolz mind majast välja hakkas tirima, tuues selgituseks kohati üsna tobedaid põhjuseid ja ütles, et peame kohe supermarketisse minema. Kohe ikka ära ei jaganud ja ega mul seal suurt midagi öelda polnud. Sõitis ta küll ekstra aeglaselt ja poes venitas ka nii pikalt ja kõndis igalepoole, et mul ajas närvi mustaks täiesti. Siis tagasiteel koju tahtis veel Leith Valley’sse minna, isegi kui ma olin talle üritanud meelde tuletada, et meil pole aegaa.
Nüüd kui hiljem tagantjärgi mõtlen, siis see venitamine oleks pidanud ilmselge olema küll, aga kuna ma sel hetkel mõtlesin ainult, et osad inimesed on alles tulemas ja kui ebaviisakas see oleks, kui mind ennast seal poleks, ei suutnud seda ära jagada seal kohe.
Lõpuks jõudsin aga sinna ja seal oli ikka osasid inimesi, keda poleks osanud sinna kohe üldse oodata. Seda suurem see üllatus oli muidugi.
Õhtu oli hea küll, rahulik. Nalja sai ning tundus, et teistele kõikidele ka meeldis. Hea mäletus vähemalt jälle järjekordsest sõpradega veedetud õhtust.

Laupäeval oli meil siin imeliselt soe päev. Kuskil 24kraadi ringis ma pakun. Jah, selline see talv siin on, kord –7, siis 24. Sain enda suveriietega ringi lippata jälle ning tuju oli hea.
Saime Jolenega linnas kokku ja läksime poodidesse asju vaatama ja ostma. Aitas mul valida ja mõelda seal.
Peale seda läksime ajasime Sami üles ja puhusime tema ning teistega juttu veidikene.

Laupäeva õhtul toimus selline huvitav üritus nagu Dunedin Winter Solstice. See on selline valgust täis üritus siis. Kuna õhtu nii pime, siis on seal lõkkeid ja tuletantsijaid ja muid kummalisi asju. Laternaid ka palju.
See on üsna populaarne ürits ja paljud olid minemas ning otsustasin ka minna.
Sõitsin alguses Antony’ga sinna kui ta oli tööl lõpetanud ning siis veetsin tema sõpradega seal natukene aega ning siis leidsin osad enda sõbrad ja jõlkusin nendega ka kaasa natukene. Jolzil oli töö sellel päeval, kuid ta tuli peale tööd sinna. Siis läks õhtu aina paremaks. Käisime seal ringi ja naersime ja leidsime kõik ülejäänud ka üles ning veetsime nendega lihtsalt ühe väga hea õhtu. Hästi vinge üritus oli. Muusika oli seal ja tantsimiseks mõeldud koht ning suur lõke ja värki. Õhtu lõpus veetsime suurema enamuse ajast lõkke ääres. Kuigi see oli nii või teisiti olnud väga soe päev ning ka õhtu polnud kõige hullem, oli seal lõkke ääres siiski eriti mõnus. Nii või teisiti suurem enamus inimestestest liikus sinna, niiet igav ei hakanud. :) Antony’t nägin ka õhtu jooksul ikka osadel kordadel ja rääkisin juttu ja veetsin temaga ka aega vähekene. Kes teab palju neid võimalusi enam tekib.

Niiet see õhtu oli hea. Saime enam-vähem koguse magatud ka ning siis sõitsime hommikul linna tagasi. See üritus toimus kuskil poole tunni kaugusel linnast. Üks suur lagendik ja pisikesed küngad ja käigud ja muudsugused vingerdused. Oleks mul kaamera kaasas olnud, oleksin hommikul uduga ilusaid pilte saanud.
Sõitsime siis koju ja juhtusin lolli peaga kahest bussist maha jääma (käib iga tunni aja tagant nädalavahetuseti) ja olin endapeale vihane ja hakkasin koju kõndima. Pidin terve tee Octagonist koju kõndima. Ma olin täitsa kurnatud. Ning kui koju sain, siis käisin duši all kiiresti, sõin natukene ning siis pidin suuna kooli poole seadma jälle, kuna oli 5-tunnine muusikaliproov.
Te ehk mõistate, et sellel õhtul jäin küll kibekiiresti magama ning kuna hommikul üles ärgates mul tuli põles, siis kardan, et polnud jõudnud sedagi enne uinumist välja lülitada.

Ning nüüd siis praegune nädal on koolis tore olnud. Inimesed siin kõik kallid ja aina lähedasemaks saavad ning kõiksugu seiklusi juhtub ikka. Statsi klassid on eriti naljakas läinud, ma pole nii palju hiljuti naernud, kui ma eelmisel neljapäeval naersin Jordyn’iga.
Esmaspäeva õhtul oli muusikal jälle ning enne seda läksin linna osadesse poodidesse ja raamatukokku. Raamatukogus juhtusin ühe arvuti taha, mille läheduses on ka suur telekas ja osad inimesed olid seal jalka MM’i vaatamas. NZ oli nende teine mäng ning nad mängisid Itaaliaga viiikiii! Terve NZ oli eriti õnnelik ikka. All Whites on head tööd teinud. Reedel tuleb neil nüüd viimane mäng Paraguai’ga ning kui selle võidavad, siis liiguvad 16-finaalidesse, jesss. Siin linnapealgi liikudes on All Whitesile ja All Blacksile igalpool igasuguseid loosungeid ja plakateid ja värke, et neil mängudel hästi läheks. All Blacks on siis NZ rahvus rugby tiim ja All Whites rahvusjalkatiim. Tublid on nad ikka. Pöidlad pihus reedel!
Teisipäeval saime üle pika aja enda esimese muusikaliaba õhtu.
Läksin peale kooli koju ning üsnapea tuli Chris minujuurde. Rääkisime lihtsalt juttu ja vaatasime seal telekat ja olime niisama laisad. Lee oli ka kodus ja siis rääksime seal kolmekesi. Chris jäi kuni täitsa õhtusöögini ja siis peale seda pidin natukene koolitöid tegema ja natukeen niisama ringi mässama, kuni saingi magama mindud. Nii hea uni oli, hommikul oli nii raske silmi lahti teha.

Nüüd täna kolmpäeval oli tavaline koolipäev ja õhtul muusikaliproov ning homme terve päeva muusikal jälle. Ennelõunat on läbimäng ja siis pealelõunat esimene esitus Macandrew Põhikooli õpilastele. Täitsa kreisi ikka. Natukene lihvida ju veel tahaks, aga samas ma tean, et kui me selle õigeks saame, siis läheb kõik vingelt!
Reedel on meil avaõhtu ning siis etendused neli õhtut järjest.

Reedel on Jolene juures istumine ka. Algse plaani järgi pidi olema tüdrukuteõhtu, aga nüüd Robert ja Sam on ka plaaninud vist tulla, niiet tuleb lihtsalt üks lõbus õhtu. Peale muusikali olen ma arvatavasti küll üsna läbi, aga sellegipoolest lähen sinna.

Muid plaane veel nädalavahetuseks pole, kui et etendused igal õhtul Jõusaali tahan minna ning siis linnapeal vaja veel osad tegemised ära teha ja asjad ära osta ning siis tuleb tasapisi hakata mõtlema asjade pakkimisele ka.
Olen seda jonnakalt muudkui edasi lükanud ja mitte mõelnud, et pean hakkama varsti ära minema, aga ega sellest ümber ei saa. Kõik ikka kipuvad küsima ja rääkima sellest koguaeg.
Põnevil olen muidugi ka. :)

Järgmine nädal siis viimased koolipäevad ning siis juba lõpuaktus ka ning viimasel reedel koolis moekunsti etendus ka. Seal ehk pean isegi laval olema, nalja hakkab saama.

Nii palju siis praeguseks. :) Üritan järgmisel nädalal ikka veel uuesti kirjutada, aga kui ei juhtu enam, siis Eestis juba jälle.

Varsti näeme kullakesed!
Armastusega Uus-Meremaalt. :)

2010-06-08T13:57:00.000+03:00

Kooridega oli mul eelmisel nädalal kohe kolm kontserti.
Üks oli teisipäeval õhtul. Tulin koolist koju ning sain Chrisiga kokku, kes, nagu juba varem olen arvatavasti maininud, töötab nüüd minu kodu lähedal ja lõpetab töö enamvähem samal ajal, kui mina koolist tulen.
Tuli ta siis minu juurde ning rääkisime juttu ja muljetasime siin üleüldiselt ning kui hakkasin end kontserdiks valmis seadma, siis ta vaatas lihtsalt erinevaid pilte ja videosid, mis aja jooksul teinud olen. Nalja sai igastahes. :D
Siis saatis ta mind minu kontserdile. Mäletan, et ilm oli sellel päeval jubekülm küll.

Ning kolmapäeval siis läksin hommikul varakult kooli, kus oli kvartetiproov jällegi enne tunde. Olin siis koolis ühe tunni ning siis seadsime koolikooriga suuna enda kontserdile.
Viskasin koolivormi kiiresti selga ning kui kontsert oli läbi, jooksin kiiruga enda Noortekoori kontserdile.
Eelmisel õhtul olime esitanud ainult 4 lugu, teine kord oli aga täispikkuses ainult meie ja ühe kamberorkestri kontsert.
Kontsert läks väga hästi. Kõige alguses oli üks pisikene apsakas, aga peale seda oli imeline. Peaaegu kõik lood, mida laulame, võtavad jalast värisema. Kuigi meil kooris ainult kuskil 40 lauljat, igakord ikka kananahk ihul.

Neljapäevane päev möödus siis lihtsalt suurte vahejuhtumiteta. Statistika tunnis tegime M&M kommide ja malelaua eksperimenti. Polnud paha, saime Jordyn’iga kõik katses osalenud kommid hiljem ära süüa lol.

Muusikal oli ka enamvähem. Nüüd ainult kolm nädalat jäänud avaetenduseni ja vahepeal ikka mõtlen, et kas suudame sellega hakkama saada. Muidu peaks vinge tükk sellest välja tulema küll!

Reedel peale kooli tegime Jolene’ga siis sellist nalja, et läksime Morgani juurde, kes hakkas osasid enda riideid ära viskama ja laskis meil neid selga proovida, et kas midagi tahame endale võtta.

Ning siis sõitsime sealt kolmekesi ühte poodi, et Jolzile Formaliks kleiti leida. Proovis ta siis seal ikka paljusid kleite selga, mida me Morganiga talle ette tõime.
Lõpuks kui tal oli ainult kaks lemmikut alles jäänud, tuli tal ema ka sinna poodi ning siis tegid lõpliku valiku ära ja ostsid kleidi ära. Jolz nägi imekena välja selles.

Ning siis sõitsime minu juurde ja ma võtsin kiiresti enda magamisasjad ja muu vajaliku. Rääkisime Pami ja Lee’ga ka juttu, kuni olime täitsa hiljaks juba jäämas. Kiirustasime siis kiiresti Jolzi juurde, kus õhtusöögi valmistasime ning siis seadsime suuna ühte filmi vaatama. Kuna siin oli eelmisel nädala käimas Noortenädal, siis jäähalli suures parklas oli tasuta ühe filmi linastus. See oli selline drive-in kino. Minu esimene kogemus selles.
Peale õhtusööki läksime kiiruga võtsime Anita peale ning siis hüppasime supermarketist ka kiiruga läbi. Olime aga juba nii või teisiti hiljaks jäämas. Siiamaani kahju sellest tegelikult, kuna parkla oli täiesti otsast lõpuni autosi täis. Kuulda oli üsna paha. Alguses vaatasime ikka, aga kuna olime seal täiesti tagumises otsas ja kaldusime nii või teisiti rohkem omavahel juttu rääkima, siis sõitsime hoopis randa ja rääkisime seal juttu. See oli nagu täielik tüdrukuteõhtu, šokolaadi ja itsitama ajavate juttudega. Ainult, et autos. :D Meil polnud selle vastu midagi.
Peale seda läksime Cuey’sse. See on selline naljakas koht, kus käiakse piljardit ja arvutimänge mängimas. Minu kolmas kord, kui sealt läbi olen astunud. Väga populaarne koht, tuleb tõdeda. Millest mul siiamaani natukene raske vahepeal aru saada küll. Osad jäävad sinna kogu ööks. 9st 9ni. Kreisi.
Anita poiss oli seal ning siis olime seal natukene ja vaatasime lihtsalt Internetis ringi. Seal oli nii paljusid, keda ma teadsin sellel õhtul. Naljakas, igakord kui sinna lähen, on mingeid tuttavaid seal.

Peale seda otsustasime korraks Sami juurde minna ja vaadata, et mis seal toimub. Nikki, Missy, Dan ja minu jaoks võõras Michelle juhtusid ka seal olema samal ajal. Pluss veel Jeff, kes niikuinii samas majas Samiga elab.
Rääkisime seal nendega juttu, kuni oli aeg hakata koju minema.
Samal õhtul rääkisime Jolenega veel kuni kella üheni juttu ka. Kõiksugustest asjadest. Kuni me lõpuks mõlemad nii väsinud olime, et üsna kiirelt magama vajusime.

Järgmisel hommikul aitasin Jolenel tema maja ära koristada ning veetsime lihtsalt hästi aega.
Kuni varsti tuligi aeg minna Mattile ja Johannale bussipeale vastu. Lõpuks suutsid nad ikka nii palju meelt muuta, et nii Shonaugh kui ka Danni ei tulnudki kaasa ning Jonts ja Matt pidid hoopiski bussiga siia tulema. Kahjuks tuli välja, et üheks õhtuks tulid ainult, aga vähemalt sain nad ära näha.
Rääksime siin minu juures juttu ning siis peale õhtusööki hakkasime end valmis seadma ning seadsime peale seda suuna minu lahkumispeole. Omaenda peole jäin natukene hiljaks tegelikult lol.
Korraldasin selle siis Sami, Wally, Javi ja Jeffi korteris.
Alguses olid seal peamiselt korteriinimesed ja mõned üksikud lisaks, kuid juba nendega sai palju nalja. Kella kümne paiku aga jõudsid Jolz ja paljud teised kooliinimesed sinna ning siis aina paremaks läks. Kuni peale seda jõudsid ka paljud ülejäänud, kellega ma nädalavahetuseti koos olen olnud ning siis paremaks poleks saanud enam minna.
Minul oli vägaaa hea õhtu. Nautisin end väga ning arvan, et see pahasti üldse välja ei kukkunud. Olen osasid päris häid arvamusi kuulnud. Et see läks hästi siis. :D Kuigi kurb sündmus, mida tähistada muidugi.
Sellel õhtul ööbis palju inimesi minu juures. Matt ja Johanna pidid niikuinii sinna jääma ning kuna Jolzil, Kellyl ja Jessil polnud ka kuskile jääda, siis Pam kutsus nad siia ööseks. Ja nii me kogu elutoa ära hõuvasimegi. Kui oleks veel veidi soojem olnud, oleks eriti hea uni olnud.

Järgmisel päeval läksime siis kõik linna, kus alguses lõunat sõime ning siis saatsin Johanna ja Matti bussi peale.
Nad tobukesed polnud endale tagasisoidupileteidki ostnud, aga nendega läks õnneks siiski, ning nad said kenasti bussipeale.
Kui koju sain, siis ega mingit tahtmist enam muud korda saata väga polnud. Lugesin raamatut ja vaatasin filmi.

Esmaspäeval meil siis kooli kellelgi polnud, kuna oli Kuninganna sünnipäev. Siin ju ka tegelikult riigi pea on ametlikult nagu Kuninganna Elizabeth, aga nagu nad ise ikka ütlevad, siis ei ole tal nendega tegemist tegelikult midagi. Peaminister valitseb nii või teisiti kõige eest. Aga ega me saime vaba päeva, niiet ei virisenud millegi kallal.
Hommikul läksime Jolenega Sami juurde. Wally veetis ka meiega natukene aega, kuni Samil oli aega tööle minna ja minul kooli muusikaliproovi. Jolene viskas meid mõlemad ära, kuhu vaja oli minna. Inglikene nagu ta meil on.
Peale proovi läks ilm nii koledaks ja pahaks küll, et polnud enam mingit tahtmist mujale minna ja seadsin suuna kodu poole.

Nüüd täna, teisipäeval, oli meil ka vaba päev. Mu koolis oli Ainult Õpetajate päev. Mõtlesin, et võtaks küll kõiksugu suurt ette, aga kuna magasin nii pahasti ja enesetunne polnud ka 100%, siis lõppes asi nii, et lugesin enamuse päevast.
Kella neljaks pidin siiski kooli minema küll, kuna meil oli kvartetiproov. Peame praegu iga päev enne tunde ja lõunapauside ajal ja pealetunde proove tegema põhimõtteliselt. Tuleval laupäeval võistlus juba ning praeguse hetkeseisuga on vaja ikka paljupalju tööd teha.

Ning nüüd siis olen siin ja kirjutan blogi teile.
Homme ja ülehomme muusikaliproovid jälle ning eks siis näib, mis nädalavahetus toob.
Osad sõbrad mul tahavad siin minu teist lahkumispidu korraldada, aga eks see neil rohkem mõtteks jää arvatavasti. Ühe tuttava 20s sünnipäev küll, niiet ehk sinna minek ja ühe kooliõe 18s sünnipäev ka.
Igav kindlasti ei hakka. :)

Nii palju siis praeguseks!
Olge tublid seal ning saatke natukene paikest siiapoole ka!

Kallistan!

2010-05-30T06:13:00.001+03:00

Oeh.
Mul Internetiga on kohe üsnapahasti läinud siin.
Mitmeid nädalaid pole seda olnud ning nüüd olen siin internetikohvikus.

Elu on kiire ja värvikirev olnud.
Lõppenud nädalavahetusel otsustasin mitte midagi teha.
Ei läinud sünnipäevale ega saanud Jolene ja Morganiga ka kokku ning veetsin perega terve nädalavahetusega. Vaatasime filme Lee’ga kaks õhtut järjest ning rääkisime ja rääkisime absoluutselt igasugustest imeasjadest. Jagasime kõiksugu saladusi ja kreisisid juhtumisi, mis meiega juhtunud on. Ja pean tõdema, et tuli ikka päris pööraseid asju ette. :D

Ja nüüd siis on pühapäev ja homsest hakkab tavaline koolinädal jälle.
Reedel on mul üks või kaks kontserti Noortekooriga, pole täpselt kindel.

Ning laupäeval tulevad Johanna, Matt ja Danni mulle külla, niiet siis saab nendega nalja.
Laupäeva õhtul meil kõikidega minu lahkumispidu ka. Oeeehhh.

Aga kuukene ongi jäänud ainult veel.
Hullumeelne, ma ei taha sellele mõeldagi.
Inimesed siin loevad päevi juba osad.
Eeieieieieieieieieieiei.

Olge tublid seal siis!
Üritan millalgi uuesti kirjutada ikka! Kuidas siin kõik need tegemised ja poodlemised lähevad.
Kiired ajad tulevad.

Armastan teid!

2010-05-26T10:20:00.000+03:00

Nüüd siis olen terveks saanud ja kõik tavamoodi edasi läinud.
Meil siin küll kõige hirmsam ilm olnud terve nädal. Sadanud ja sadanud ja sadanud. Tõsimeeli. Ja veel nii tugevalt, et hullumeelne. Osad väiksemad linnad on üle ujutanud juba ja kõik.
Kuivi jalanõusid mul enam pole ja üks vihmavari juba ka ära paindunud natukene.

Muidu aga jätkan siis, kus eelmine kord pooleli jäin.
Teisipäeval jäin ka veel koju, kuna enesetunne polnud siiski 100%. Kolmapäevast hakkasin jälle koolis käima ning siis olid muusikaliproovid nii kolmapäeval peale tunde kui ka neljapäeva õhtul.
Reedel olin ma nii väsinud, et tahtsin kohe ühe koduse õhtu veeta. Vaatasin Lee ja Jade’ga American Idol’it ning läksin lihtsalt varem magama, et end korralikult välja puhata.

Laupäeval ärkasin hommikul veidi varem üles ning seadsin sammud jõusaali. Läksin siis ujuma ka peale seda, nagu ma üldiselt teen, kõik seal ühes majas. Mõned tunnid veetsin seal ning siis korra linnapeale ning siis koju.
Kella seitsmeks seadsin sammud Sami poole. Sain seal temaga kokku, kuna läksime sealt Jolzi tööjuurde, et siis kõik koos Kelly sünnipäevale minna. Kuna ei teadnud, et Alison viib meid autoga Jolzi tööjuurde, siis jõudsin sinna nii vara, et vaatasin lihtsalt Javi, Robi ja Wally’ga telekat. Seal oli nii palav, et tegi mind kohe väga uniseks.
Aga see läks üle, kui olime Jolziga kokku saanud ning siis läksime tema auto peale ja võtsime Kayleigh ja Morgani ka peale. Nathan tuli ka enda autoga. Läksime siis kõik Jolzi juurde, kus tüdruk hakkasid end korda seadma. Kelly sünnipäevale oli palutud kleidiga tuua.
Lõpuks siis jõudsime Kelly juurde. Kelly on üks tüdruk, kes oli meie koolis eelmisel aastal meiega, aga ta sai Novembris lapse ning on nüüd pisikesega kodus.
Sünnipäev oli hea, nii palju nalja sai. Teadsin peaaegu kõiki inimesi ka. Väga pikka õhtut meil polnud küll, mingil hetkel otsustasime, et läheme sõidame Nathaniga ringi natukene ning läksime randa ja ühele mänguväljakule ja niisama.
Ning peale seda sai seatud suund Jolzi poole, kus ma üsna kiiresti end magama keerasin. Ma armastan Jolzi voodit, mul oli üks kõige paremaid unesid seal. :D

Järgmisel hommikul, kui olime duši all end ära värskendanud, siis seadsime suuna tagasi Kelly poole ning vaatasime, kuidas kõik ülejäänud end tunnevad ning kuidas meeleolu on. Rääkisime seal nendega juttu natukene ning siis läksime ja ostsime süüa endale, kuna Kalyleigh, Jolz ja mina olime tohutult näljased millegipärast. Sam sai ka veel mingil hetkel peale võetud ning viisime ta autoga tööle.
Peale seda algas kogu hommiku kõige naljakam osa. Naersime täiesti totakate asjade kallal, aga põhimõtteliselt terve tee olime naerukrampides. Nutsin seal juba. Mina ja Jolene naersime ikka kõiksuguste asjade kallal. Terve tee, kui Jolz mind koju tõi.

Ning peale seda olin ma täitsa zombie. Chris tahtis õhtul veel kokku saada, aga mul polnud jaksu mõeldagi enam, niiet sellel õhtul see ikkagi ei juhtunud. Ta oli ka just Christchurchist tulnud, niiet ta väga pahaks ei pannud, kuna oli ka väsinud.

Ning siis hakkas tavaline koolinädal jälle.
Kui kõik see taevast alla tulev vihm välja arvata, on kõik väga hästi olnud.
Kooris käisin esmaspäeval ning eile tuli Chris minu juurde ning siis lihtsalt rääkisime juttu ja vaatasime videosid ja naersime ja ikka rääkisime jne. Hea õhtu oli.

Ning täna oli muusikaliproov jälle ning kõige naljakam Statsi tund siiamaani. Nii palju naerda sai. Muidu on alati kõik tunnid olnud väga head ja naeran ma seal iga kord, aga sellel korral oli kohe eriti.
Vingee.

Ning nüüd ma kuivan siin kodus.
Kirjutan blogi ja kuna mul internetti pole nii kaua olnud, siis kesteab, millal seda tegelikult üldse üles postitada saan.
Ülejäänud koolinädal peaks üsna samamoodi kulgema ning nädalavahetusel saan loodetavasti Charlottega kokku mingil hetkel ning Antony’ga ka ehk.
Ja siis õhtul läheme Morgani ja Jolziga Emma 22. sünnipäevale. See saab tore olema kindlasti jälle. Nädal on selle vihma tõttu nii väsitav olnud küll, et hiigelsuurt õhtut arvatavasti ei tule, aga midagi kindlasti. :)

Korraldan siin enda äraminekupidu ja lihtsalt istumist ka. Tegemist jagub, tegemist jagub.

Niipalju siis praeguseks.
Varsti kuulete jälle!

2010-05-17T10:42:00.000+03:00

Niisiis.
Aeg on jälle mööda lennanud ja polegi enda blogi täita jõudnud üldse.
Nii palju on juhtunud küll. Kõike kiri ei seleta küll, aga kannan teile ette nii paljust kui võimalik. Eelmises postituses unustasin osad asjad juba kirja panemata. Chrisiga oli ühel teisipäevasel päeval meil filmiõhtu ka, unustasin seda eelmises postituses mainida. See oli vinge, vaatasime kahte filmi ning rääkisime lihtsalt juttu. Üle pika aja saime kokku jälle. Minu mälupulk on siiamaani tema käes. Järgmisel nädalal saame kokku arvatavasti jälle, siis saan selle tagasi ka.

Viimane kord lõpetasin siis sealt nädalavahetuselt, kus Johanna ja Matt mul siin külas käisid.
Esmaspäeval oli meil siis siin suur Ülikoolide avatud uste päev. Üks siis rohkem ülikool ja teine rohkem kutsekõrgkool.
Täitsa huvitav päev oli. Käisime seal tüdrukute ühest loengust teise ning nalja sai ka. Päev lõppes varakult ära, niiet läksin koju ning siis õhtul hiljem seadsin sammud sinna samasse kohta tagasi jälle – kooriproov.

Koolis muidu oli ikka samamoodi. Näitlemise klassis on jälle nii palju nalja saanud.
Kolmapäeval oli muusikaliproov ka jälle. Kuna mul enne seda olid mõned tunnid aega, siis Antony ütles, et ta võib mulle seltsiks olla. Sõitsime siis ringi natukene ja lõpuks lihtsalt istusime ja rääkisime ja laulsime ja naersime seal. See oli hea õhtu. Muusikaliproov läks ka hästi. Kui mitte võtta arvesse seda, et kella kaheksane buss otsustas mitte sõitu minna sellel päeval, niiet hakkasin kesklinna poole jalutama. Väga hullu polnudki, kuna samal pool linna on suur supermarket, kus mul sõbrad töötavad, niiet siis läksin sinna ja kuna neil tööd suurt polnud, siis veetsid lihtsalt aega minuga. Oli päris hea variant nii. Polnud küll ning oli seltsi ka.

Neljapäeval käisin linnas ja siis suurt õhtu jooksul midagi väga ei juhtunud-
Reedel Jolz tahtis, et ma temaga Sami juurde läheksin, aga ma tahtnud väga selle õhtu jooksul suurt midagi teha, niiet otsustasin sinna minna. Antony küsis, et kas tahaksin talle natukene seltsiks olla ning kuna ta mind seal ringi jooksma kuskil ei pannud, siis polnud sellele vastu. Lihtsalt istusime ja rääkisime jälle, me lihtsad inimesed, pole mingit meelelahutust vaja. Sõitsime ühte kohta linnast veidi väljas ning vaatasime seal niisama ringi.
Kaotasin enda salli ka tema autosse ära, aga lõpuks mõned päevad hiljem leidis ikkagi üles. :D

Ning laupäeval oli meil siin selline suur paev. Väga vinge päev küll.
Oli siis nimelt minu vanemate hobepulma aastapäev siin. Tähtis päev. Positiivset energiat oli terve päev täis. Askeldasime ja tegime süüa siin ning nalja oli kui palju.
Esimest korda minu siinoldud aja jooksul sõitis meil tänaval jäätiseauto ka. Nagu need filmides on. Sõidab nii muusikaga ja siis lapsed jooksevad tänavale jäätist ostma. Nii naljakas, ma olin ka kohe äksi täis. Filmilik ikka. :D
Kuskil 7+8 paiku hakkasid siis inimesed ka saabuma. Kuskil 20 ringis tuli siin neid. Nalja sai tegelikult õhtu jooksul palju, söödud sai ka nii enam-vähem ning lauldud sai ka paljupalju. Kella kümne paiku jõudis Jolz ka siia. Tuli mulle siia seltsiks. Siis sai temaga hästi aega veetud ja naerdud palju. Niiet lühikokkuvõttes üks väga hea ning positiivset energiat täis päev.

Pühapäeval siis suurt millegagi hakkama ei saanudki. Võtsin väga rahulikult siin. Käisin jõusaalis paariks tunniks ning siis toimetasin lihtsalt kodus siin ringi.

Ning koolinädal hakkas siis jälle samamoodi.
Päevad olid samahead nagu ikka. Esmaspäeval käisin kooris ka.
Teisipäeval suurt midagi ei juhtunud.
Kolmapäeval peale kooli sain Antonyga kokku ning läksime ujuma.
Vinge oli, nalja sai. Pärast läksime sõime natukene ning siis istusime ja rääkisime juttu lihtsalt.

Neljapäeval oli selline imeline päev, et läksin peale kooli Pami, Stu ja Jade’ga haiglasse. Terril oli eelmisel päeval sünnitus olnud ning siis läksime haiglasse külla talle. Tal oli üsna raske sünnitus olnud ning pisikesel olid ka hingamisega mingid probleemid olnud, niiet pidid sinna paariks päevaks jääma.
Kõige imelisem oli see, et sain 34-tunni vanust pisikest hoida! Täiesti uskumatuu. Ta oli niiii armas!

Reedel peale kooli tulin koju ning siis läksin õhtul ujuma jälle. Sellel korral läksime Antony’ga veeslide’de peale kaa. Nii raske on mõelda mingit sobivat sõna eesti keeles nende jaoks.
Midagi väga erinevat need eesti omadest polnud, aga vinge ikka. Minu esimene kord peale 10t kuud.
Peale seda käisime ringi natukene ning siis sõitsime natukene ja sõime midagi ning veetsime lihtsalt õhtu koos. Hea õhtu oli, nalja sai.

Laupäeval siis oli nii, et tahtsin Jolene näha ning temaga rääkida ja siis ta tuli Ethaniga mulle järgi. Otsustasime, et läheme vaatame, kas Sam tahab ka meiega kaasa tulla ning sõidame siis ühe mäe tippu. Üks vähestest mägedest siin, kuhu tippu saab sõita ka.
Sam oli asjaga päri ning nii meie teekond algaski. Ma olen sama mäe tippu sõitnud ka, aga siis oli täiesti pilvitu taevas ja sama vaadet ei näinud, mis ma nüüd viimasel korral nägin. Täiesti uskumatu oli see. Pilved olid mäe tipust madalamal ning see oli nagu lihtsalt üks valge pilvemeri. Paar üksikut mäetippu torkasid sellest läbi, aga muidu tekkis küll tunne, nagu tahaks selle peale jooksma minna. Niii ilus oli see.
Peale seda sõitsime veel natukene ringi ning siis läksin koju ja hakkasin õhtuks valmis seadma.
Olin enda telefoni ja iPodi ka Antony kätte jätnud, niiet pidin temaga õhtul veel kiiresti kokku saama ning siis läksin Andrew sünnipäevale. Tal oli täitsa juubel, 20!
Alguses venis natukene see õhtu seal, aga mingil hetkel läks kõik nii toredaks, et täitsa vingevinge! Jolz jõudis ka lõpuks sinna ning siis sai nalja.
Kui ma liiga ära väsisin, siis seadsime sammud kodu poole. Jolz jäi minu juurde ööseks.
Hommikul istusime köögis ja rääkisime Pami ja Lee’ga juttu. Hiljem ainult Lee’ga küll.
Bethany’l polnud just kõige parem hommik ning siis tema toodi ka koos tema kassiga õhtuks meie juurde.

Kahjuks aga läks mul enesetunne halvemaks eile õhtul, niiet nüüd täna ma siis kooli ega koori ei jõudnudki.
Kardan, et olen külma saanud kuskil.
Pea oleks nagu villa täis ja muidu veidi nõrk olemine ka.
Eile oli veidi hullem, aga nüüd juba hakkab olemine tagasi tulema. Loodan, et ehk saan homme ikka kooli ka minna. Täiesti kindel veel pole, aga loota võib.

Ning siis muusikaliproov jälle ükspäev ning muidu koolielu ikka tavaline.
Kings’i formal on varsti kätte jõudmas ning siis nädal peale seda selle järelpidu ka. Oleme plaaninud Jolene ja Charlottega sinna järelpeole minna.
Täna sain halvemad uudised, et praeguseks on järelpidu tühistatud, aga kui nad uue koha leiavad, kus seda korraldada, peaks see ehk jälle jõus olema.
Looooodame!

Võtan siin enda ajast viimast. Aeg lausa lendab.
Kõik on imeline. Viperdusi on natukene olnud, aga üleüldiselt kõik imehasti!
Ja kõik jätkub sama imeliselt, kui eestis tagasi olen.

Niiiihea!

2010-05-02T13:55:00.001+03:00

Hei sweeties!

Andke andeks, et ma niii kaua teid seal teadmatuses olen hoidnud. :D Niiiiipalju on juhtunud vahepeal ja elu nii lendlev olnud, et lihtsalt pole õnnestunud end kokku võtta ja teile kõik ette jutustada. Internetiühendus pole ka minuga koostööd teinud muidugi.

Peale Christchurchist tagasitulekut alustasin siis kooli jälle. Minu viimane veerand siin.
Esimesel päeval sai nalja kohe. Kuna mul oli esimesel veerandi näitlemisega suurem etendus, siis kasvasime klassiga isegi rohkem ja rohkem kokku. Kui ma seal südamest naersin, siis iga kord Hamish ja Hannah hakkasid ka naerma, kuna nad ütlesid et mu naer kõlab nagu delfiinihäälitsus. Nende matkimise üle hakkasin ma küll igakord isegi rohkem ja rohkem naerma. :D Rääkisin siis neile, et olen alati tahtnud delfiine näha (Sellel ajal ma polnud neid veel näinud) ning Hannah ütles, et ta toob mulle delfiini järgmisel veerandil. Mina lihtsalt lasin selle ühest kõrvast sisse ja välja põhimõtteliselt ning võtsin seda lihtsalt kui naljana.
Üllatus üllatus aga, NAD TÕIDKI MULLE DELFIINI! See oli niiiilahe. :D Kui teisipäeval seal common roomis teistega istusin, siis Hannah tuli sellega. :D Õnneks nad ostsid täispuhutava, siis saan koju kaasa võtta. Hannah rääkis, et ta polnud kordagi terve vaheaja jooksul see meelest ära läinud ja olid üritanud leida seda igaltpoolt. Lõpuks Hamish juhtus peale sellele kuskil. :D Vingevingevinge, tegid õnnelikuks mind! :D

Ning siis ülejäänud nädal läks kõik tavaliselt. Käisin muusikaliproovides ja võtsin muid asju ette. Koolis oli samatore nagu ikka, midagi erilist ei juhtunud, aga nalja sai palju.

Neljapäeval tuli siis Joe ka Dunedinisse kaheks nädalaks ning siis sain temaga reedel kokku. Matkasime alguses lihtsalt korterist korterisse, veetsime kõiksugu inimestega aega ning õhtu lõpetuseks jõudsime ühte ööklubi laadsesse kohta Sammysse. Seal olid teised meie sõbrad ning kogu see õhtu oli tohutult vinge. Seal oli mingi teistsugune üritus sellel korral. Kaks tükki olid riietanud end mingite täiesti hirmsate vetruvate elukatena, kelle eest mina ja Dan siis koguaeg ära jooksime. :D
Koju hommikutundidel, vihma sadas nii kõvasti ja üldse see ilm oli eriti nihu sellel õhtul. Joe saatis mind kuni minu koduni ära, ei olnud just kõige kuivem jalutuskäik sellel õhtul. :D

Järgmisel päeval pidin varakult üles ärkama jälle, kuna sain linnas Courtney’ga kokku, kes mulle koolivormi tõi. Samal õhtul oli suur Anzac paraad, mis on sõjas hukkunute tähistamiseks.
Kui olin Courtney’lt koolivormi saanud, siis läksin jõusaali. Jõusaali ning siis ujuma peale seda ka tegelikult.
Peale jõusaali läksin koju ning siis õhtul läksin Jolzi juurde ööseks. Ethan, tema poiss, ning Ethani vend olid ka seal.
Jäin tema juurde ööseks, kuna olime otsustanud minna sellele Anzac’i paraadile. See aga oli hommikul 6.15, enne päikesetõusu. Ning et ma ei peaks hommikul nii vara linna hakkama jalutama, olime otsustanud, et jään sinna ööseks ja läheme tema autoga hommikul.
See tseremoonia oli päris huvitav tegelikult. Olin siis Queensi koolivormis ka ja marssisin seal pisikeses rongkäigus.
Kui üritus oli läbi, siis läksin koju tagasi magama küll. :D

Siis algas kool jälle. Kulges üsna samamoodi kui nädal varem. :D Nalja palju ning tunnid ja inimesed meeldivad nagu ikka. Uut lemmiklooma siis sellel korral ei saanud. :D
Muusikaliproovid läksid ka kenasti, tundub tulevat vinge tükk, kooriproov ka hästi.
Reedel siis läksin Jolene ja Jessiga Sami juurde. Jolene siis tutvus nende kõigiga minu sünnipäeval ja Jess oli seal esimest korda. Ma jõudsin sinna ikka hiljem kui nemad küll. Alguses nad ütlesid, et oli üsna igav olnud, aga pärast läks asi paremaks ja paremaks. Hea õhtu oli, nalja sai taaskord palju. Ma kasutan seda väljendit palju, ma tean, aga elu ongi üks suur pillerkaar siin. :D

Eile, laupäeval, juhtus siis selline imeline asi, et JOHANNA JA MATT TULID DUNEDINISSE! Tulid siia päeva minuga veetma. :D Matti isal olid äriasjad siin ning siis Matt ja Johanna pakkisid end kaasa.
Pikalt nad siin küll polnud, aga vähemalt nägin näod ära ja kõik. Alguses olime minujuures ning siis lällasime lihtsalt linnas ringi. Matt sai kahe enda teise sõbraga kokku ning nii meie päev õhtupoole veereski.
Kui Matti isa oli mind koju toonud, siis sealt ma enam ei lahkunudki. Käis korra peast läbi küll, et läheks ujuma, aga otsustasin siiski mitte. Kuna Pamil oli ka üle pika aja vaba päev, siis veetsime kõik koos aega. Kui kõik ülejäänud magasid juba, siis mina ja Lee otsustasime kreisid olla ja poole ööni filme vaadata. Parkisime end sooja elutuppa diivanitele ja alustasimegi maratoni. Vaatasime kolm filmi ning olime juba varem kõik nii valmis sättinud, et jääme diivanitele magama. Ma olin nagu väike laps, nii elevil, olen alati tahtnud proovida siin diivanil magada. :D
Niiihea õhtu oli. Lee’ga just rääkisime, et peame kordama seda kindlasti.

Ja täna pühapäeval siis sain Jolziga lõunapaiku linnas kokku. Viisin teda kõige hilisema kõmuga kurssi, käisime poodides mu vanematele hõbepulmadeks kinki otsimas ning emadepäevaks ka ringi vaatamas. Mingil hetkel saime Samiga ka kokku ja olime tema juures natukene aega.
Siis kui Sam ja Jolz pidid tööle minema siis jäin linna ning käisin ja ostsin hõbepulma kingi ära. Olin päris rahul lõpuks. :)
Mingil hetkel andis Antony mulle teada, et tal on igav ning siis ta tuli ka linna. Alguses käisime niisama ringi ning siis sõitsime tema autoga natukene ringi ja avastasime Dunedinit. Läksime golfi ka mängima, haha. :D Kuna tal oli turniir täna just, siis olid tal kõik golfiasjad kaasas ja leidsime mingi väljaku ja siis õpetas ta mind golfi mängima. Ma kohati ikka feilisin päris korralikult, aga vahepeal sain korraliku ringi tehtud ka. Kauglööke ma armastan, hea tunni oli. Hea tunne oli siis muidugi, kui täie matsuga muru sisse ei virutanud. :D

Ning siis tulin koju ja nüüd siin istun ja kirjutan teile üle pika aja.
Homme mul kooli pole. On suur üliikooli ja polutehnikumi avatud uste päev. Üle maakonna kohe kõikide keskkoolide lõpuklassid lähevad sinna. Osad avatud loengud ja presentatsioonid on päris huvitavad, niiet lähen ka kuulama. Vaatan, kas veenavad mind siia tagasi tulema ülikooli või mitte. :D
Jolziga võtame ka midagi lõunapaiku ette ning siis lähen raamatukokku ka veel natukene kooli jaoks vajalikku informatsiooni õppima.
Koor ka homme!

Nii palju siis praeguseks.
Koolinädal tuleb arvatavasti lilleline nagu ikka ning siis järgmisel reedel ehk Jolziga välja kuskile ja siis laupäeval on meil see suur pidu siin kodus Pami ja Stu hõbepulma jaoks. Jolene tuleb ka. Sellest tõotab tulla üks vinge õhtu, kõik nii elevil siin juba. :D

Igastahes, eks ma praeguseks siis lõpeta.
Pilte pole lisada, kuna jätsin aku ja laadija Christchurchi, loodan, et Johanna leiab nad varsti üles. Ma kisun kannatamatuks juba. :D

Ning muideks! Tegin uue rekordi eelmisel kuul, saatsin 1346 sõnumit! :D Alustasin siin ainult kuskil 80ga esimesel kuul.
Ehk saate nüüd aru, kui suur sõnumiühiskond siin on. Koguaeg käid ringi telefon käes.
Mul kokku 2000 sõnumit iga kuu, vaatab, kas viimaseks kuuks jõuan sinna välja. :D

Igastahes, olgemusid seal!
Parimaid tervitusi siit kaugelt seitsme maa ja mere tagant.

2010-04-20T09:27:00.001+03:00

http://www.youtube.com/user/TheNumpsik#p/a/u/1/CYyfimjrscg

2010-04-20T08:32:00.001+03:00

Ning ülejäänud nädala kuni vaheaja lõpuni olin siis Chrischurchis.
Esimesel päeval olime jube laisad. Ega imestada pole ka, peale seda sõitmist oli üks korralik puhkus vajalik ka.
Hommikul mässasime lihtsalt kõikide piltide ja videodega, mis me reisi jooksul tegime ning siis hakkasime õhtu lähenedes muffineid küpsetama. Tegime šokolaadi-marja muffineid.
Õhtul kutsusime Matti sinna. Ma polnud teda mitu kuud näinud ning oli hea teda jälle näha. Eelmisel korral tuli ta Davidiga piljardit mängima täpselt viimasel õhtul enne minu äraminekut.
Kuna Shonaugh tahtsi väga näha filmi Paranormal Activity (See on see film, mida ma Rhabia juures nägin, blogis kindlasti mainisin ka) ning siis sõitsime videolaenutusse, et see film välja võtta. Tuli aga välja, et see ei jõua sinna videolaenutusse enne 24ndat aprilli, niiet tuli meil hoopis sõita Matti juurde ja tema kodust see võtta.
Niiet õhtu siis veetsime muffineid süües ja filmi vaadates. Shonaugh küll väsis üsna kiirest ära ja läks juba enne poole filmi läbimist magama ning kuna ma olin seda varem näinud, siis ei suutnud ka täitsa lõpuni seda vaadata ja läksin magama.

Järgmisel päeval, kolmapäeval, oli meil kavas sõit Läänerannikule. Alguses pidin Liziga üksi kaasa minema, kuna Johanna pidi enda näitlemise teksti õppima, aga Liz kutsus Matti kaasa ning kuna Matt oli suure rõõmuga valmis tulema, siis lõppkokkuvõttes olime me õnneks ikkagi kõik minemas, Johanna otsustas ka ikkagi tulla.

Tervet Läänerannikut muidugi ei näinud, kuid mingit osa siiski.
Mägedes sõitmine oli niinii kena ning mets oli ka enamasti üsna metsik. Mida põhjapoole me liikusime, seda troopilisemaks see muutus. Taimestikus oli muutus päris selgelt näha. Jah, see on üsna uskumatu, kui mitmekesine siin loodus on.
Sõitmist selle päeva jooksul oli palju, kuid ma olen nii tänulik Lizile, et ta viitsis seda ette võtta, kuna see oli minu esimene kord kogu siinoldud aja jooksul Läänerannikul käia.
Õhtul hilja koju jõudes olime küll nii väsinud, et pikka juttu polnud. Silmadki enam väga lahti ei püsinud.

Ning jah, nagu imestada võite, olime kõik neljapäeval üsna väsinud. Johanna pidi minema kooli näiteproovi veel ka.
Lõunapaiku kutsus Matt mind tema ja Davidiga lõunat sööma linna kuskile. Otsustasin et jah, miks ma mitte ning kuna Johanna polnud end hommikul kõige paremini tundnud, ta kooli ei läinud ning tuli ka meiega kaasa.
Kui Matt oli lõuna ära söönud, oli Matt nõus mind linna sõidutama, et saaksin paaris kohas käia ning tagasisõidu bussipileti osta.

Kui linnas oli kõik aetud, otsustasime teha ühe väga spontaanse sõidu randa. Istusime seal ikka üsna pikalt ning sain Mattiga ühe pikapika vestluse maha peetud. See oli hea vestlus, sain tema kohta nii mõndagi rohkem teada ning kasvasime kindlasti lähedasemateks sõpradeks.

Kui me lõpuks koju jõudsime sel õhtul, oli alguses tegelikult plaan minna Shonaugh ja Johannaga linna kuskile klubisse tantsima. Jõudsime siis koju ja hakkasime end korda seadma kuni Shonaugh otsustas, et ta ikka ei jaksa sellel õhtul minna. Ta oli juba varem üsna väsinud olnud. Ning kuna mina ka ikka köhisin terve õhtu jooksul ja polnud ka väga tuju välja minna, siis otsustasime, et lükkame selle reede peale. Teadsime küll, et reedeti on linnas palju vaiksem õhtu, aga vähemalt näeb ja kogeb selle ära.

Reedel siis kutsus Matt Johannat ja mind tema aega sisustama, kui David endale piiratud juhilubasid läks tegema. Pidi tegema ainult ühe pisikese sõidutesti ja käes load olidki. Mina, Matt ja Johanna läksime lihtsalt ühte lähedalasuvasse parki, mängisime kaarte ja rääkisime lihtsalt niikaua juttu.
Kui Davidil sai test tehtud, siis tahtis ta, et Matt ta koju tagasi viiks. Kuna me keegi ei tahtnud koju minna, siis otsustasime, et mis me edasi ette võtame. Suure enamuse ajast sõitsime lihtsalt ringi, vahepeal saime Debbie ja Rissaga kokku, siis sõitsime jälle ringi, jäime mingi Matti sõbra maja ees seisma, keda sel hetkel kodus polnud ning rääkisime seal juttu. Istusime seal maja ees vähemalt üle tunni aja. :D
Hiljem otsustasime ühte teise randa minna, mida Johanna tahtis, et ma näeksin. Seal üks hästi pikk sild läheb meresuunas välja rannalt ning siis jooksime Johannaga selle lõppu. Palju kalamehi oli seal kalu püüdmas. Kuna hiljem hakkas ikka juba päris külm, siis jooksin tagasi rannale ka.

Kui koju tagasi jõudsime, siis hakkasime end korda seadma jälle. Sellel õhtul meid miski tagasi ei hoidnud. Algul läksime Johanna ja Danni sõbraga ringi sõitma natukeseks ning siis olime sunnitud tagasi tulema. Tahtsime ikka siiski linna ka minna ning Liz ütles, et ta viskab meid linna ära ning siis jalutame tagasi koju või Liz tuleb ise järgi jälle, kui see väga hilja pole.
Linnas siis käisime baarist baari ja klubist klubisse et põhimõtteliselt Christchurchi ööelu ära näha. Üks koht oli siiski kõige sümpaatsem ning siis sinna jäime pikemaks ning tulime veel hiljem paaril korral uuesti ka tagasi. Tantsitud sai palju sellel õhtul, see oli üks hea õhtu.

Laupäeval oli meil juba varem valmis planeeritud, et läheme Matti, Davidi ja Rissaga Hanmerisse. See on selline pisem koht, mis tuntud enamasti enda kuumaveebasseinide poolest. Sõitsime linnas natukene ringi, sõime lõunat, kõndisime ühe mäe tippu ja imetlesime vaadet ning siis otsustasime minna ujuma.
See oli minu teine kord seal. Esimene kord käisin Lizi ja Johannaga. See oli üks eriti meeldejääv kord, kuna see oli üks neist vähestest päevadest, mil sadas lund ning mina läksin ujuma. Saime Johannaga fototõestuse ka. See oli väga vinge!
Sellel korral oli seltskonna mõttes muidugi lõbusam. Ujusime seal päris pikalt, kuni mul lõpuks vedelikupuudusest selline minestamistunne juba peale tuli. Käisin vett vahepeal ikka joomas küll, aga mul on alati olnud nii, et kuumas vees ei saa ülipikalt olla ning isegi saunas on sama lugu. Selline õhupuuduse tunne tekib.
Kuna David tundis lõpuks sama, siis otsustasime kõik välja minna. Sõime õhtust ning siis seadsime suuna tagasi Christchurchi poole.

Kuna mul oli vaja veel asju pakkida ning videode ja piltidega mässata, siis ei tahtnud ma kuskile sellel õhtul minna. Johanna polnud kindel, kui lõpuks otsustas ka kuskile mitte minna.
Draamat sai ka natukene sellel õhtul, kuid lõppkokkuvõttes lõppes kõik hästi.
Matt oli ka õhtul seal ning kui ma seal Johanna videosid enda arvutisse panin, siis samal ajal vaatasime ka neid kõik koos ja naersime seal. Osad videod on nii kreisid ikka.
Kuna mul videodega mässamine võttis peaaegu kuni kella kolmeni hommikul aega ja ma kell kuus hommikul pidin niikuinii üles ärkama, siis ega väga magamamineku tunnet polnudki.
Kuna Matt oli tahtnud mind hommikul bussipeale ära viia, siis ta otsustas kaheks-kolmeks tunniks enam koju mitte minna ning jäi ka sinna. Enamuse nendest kolmest tunnist sai temaga juttu räägitud ning siis kell kuus hakkasin asju pakkima. Õhtul pakkimisest ei tulnud suurt midagi välja.

Toimetasin seal hommikul ning kui kõik oli valmis ja olime Mattiga valmis teele asuma, siis ta läks käis korra auto juures ära millegipärast ning tuli tõsise näoga tagasi ja ütles, et ta ei saa mind ära visata, et kas ma saaksin Lizi käest küsida. Tuli välja, et tema autot polnud maja ees enam. Ainukene mõte sellel hetkel oli, et see on ära varastatud. Liz oli juba niikuinii üleval ja olles seda vestlust kuulnud, hakkas kohe toimetama ja riideid selga panema.
Matt tuli meiega ikkagi kaasa ja jättis minuga seal hüvasti, kus ma bussi peale pidin minema. See oli armas temast.
Kui olin Dunedis tagasi, siis õhtul kuulsin temalt, et tal vanemad olid hoopis tulnud ja auto ära võtnud. Nad teadsid kus ta oli. Kuna tal oli telefonil aku tühi, siis ta polnud saanud tema sõnumitele vastata ja nad olid seda nagu “karistusena” teinud. Peangi temalt veel täpsemalt selle kohta küsima.

Kojusõit oli väsitav. Enamuse teest lihtsalt magasin või lamasin seal silmad kinni ja kuulasin muusikat. Üritasin arvutist filmi vaadata, kuid ei suutnud seda kaua teha.

Kui koju jõudsin, siis rääkisin lihtsalt kõigiga siin juttu, vaatasin telekat natukene, lõpetasin enda inglise keele filmiarvustuse ära ning siis üsna varakult sai magama ka mindud.
Köha oli jälle üsna pahaks läinud, magamatus pole sellele kindlasti kaasa aidanud.

Magasin pikalt, kuid kui hommikul üles ärkasin, siis end ikka kõige paremini ei tundnud. Lee ütles ka, et ma kõige parem välja ei näe, niiet otsustasin koju jääda ja läksin voodisse tagasi. Lõpetasin Julie&Julia filmi ära ning jäin siis jälle magama. Magasin veel korralikud 5 tundi ja tundsin end üles ärgates veidi paremini.
Nüüd praegu, kui siin kirjutan, tunnen end isegi veel paremini ning loodan homme ikkagi kooli minna. Köhin veel ikka, aga ega ma olen üle nädala aja niikuinii juba köhinud. Selle reisi ja sõitmise tõttu oli sellest raskem lahti saada kindlasti, loodan et nüüd üsnapea on see läinud.

Eks ma siis millalgi jälle kirjuta, kuidas koolis läheb ja mis toimub.
Olge tublid seal kevadisel Eestimaal!

2010-04-20T07:58:00.001+03:00

Esmaspäeval siis pakkisime asjad kokku ning seadsime suuna gondolate poole. Sõitsime nendega mäest üles ning siis tegime seal luge’ga kolm tiiru. Luge’i proovisime juba Põhjasaarel Rotoruas ka. See on lihtsalt niii palju nalja.
Peale seda sõitsime siis gondolaga alla tagasi jälle. Kuna Liz kardab kõrgust, siis oli talle ülestulek juba täiesti piin ning ütles meile, et otsusas alla tagasi kõndida. See matk sealt alla on ikka päris pikk. Kuskilt tund-poolteist vähemalt. Polnud meil selle vastu midagi, kui ta ise nii otsustas. Meie sõitsime peale luge’ga sõitmist alla tagasi ning jäime Lizi ootama. Ootasime natukene aega ja olime natukene pahurad, et kuna Liz ei andnud meile autovõtmeid, siis autosse sisse ei saa. Siis aga äkki avastasime, et Mijuna aken oli veidikene lahti. Minu ja Mijuna käsi sealt sisse ei mahtunud, aga Johanna oma mahtus. Ega see haiget ikka talle tegi ja jäljed jäid pärast järgi. Leidsime talle aga ühe puutüki ja siis ta üritas seda lukunuppu liigutada, et see lahti hüppaks. Kogu see operatsioon võttis ikka veidikene aega ning nalja sai selle jooksul palju, aga läbi läks see! Lahti saime. :D Lizi nägu, kui ta pärast 50minutit alla jõudis, oli vaatamist väärt. Pärast näitasime talle videot ka, kuidas me sisse saime ja siis ta lihtsalt naeris.

Peale seda läksid Mijuna ja Liz jetboat’iga sõitma ning mina ja Johanna saime sõpradega kokku. Andrew oli mulle varem sõnumi saatnud, et nad lähevad ujuma, et kas tahame nendega ühineda. Kuna me mõlemad Jontsiga olime ikka poolhaiged, siis ütlesime kohe, et vette me kindlasti ei lähe, aga tuleme lihtsalt kaasa elama. Saime nendega korralikult siis hüvasti ka jäetud.

Kui kõik seal pooljäätunult veest väljas olid ning riided selga said, liikusime linna poole. Kaua ei läinudki, kui saime Mijuna ja Liziga kokku ning jätsime poistega hüvasti, et Wanaka ning siis Christchurchi poole teele minna.
Alguses oli plaan minna sealt edasi Läänerannikule, aga kuna Mijuna oli natukene jonnine selles osas, siis Liz otsustas tagasi koju minna ning siis mõned päevad hiljem päevane reis Läänerannikule teha.
Sõitsime siis Wanakasse ja käisime ühes illusioonide keskuses. See oli üks vinge kogemus. Pikalt seal küll ei olnud, aga nalja ja täitsa uskumatuid asju selle aja jooksul nägi ikka. Silm võib vahest ikka väga petta.

Liz sõitis koju ekstra ühe pisikese ringiga, et ma tee peal näeksin ära Mt. Cooki (Johanna seda varem juba näinud), mis on NZ kõige kõrgem mägi. Kahjuks aga kui sinna jõudsime, oli seal täitsa pime, niiet tegelikult mul siiski mägi nägemata jäänud.
Teise poole teekonnast sai autos magatud ning siis hilja jõudsime Christchurchi lõpuks.

11.04

2010-04-11T01:28:00.000+03:00

Pühapäeval siis oli meie teine päev Queenstownis. Saime sisse magada üle pika aja jälle. Läksime lõunapaiku kõik linna natukeseks ja vaatasime seal ringi. Käisime paaris poes ning läksime siis sadamasse kai äärde istuma. Vaatasime eelmisel õhtul tehtud videosid ning muljetasime seal niisama. Mingil hetkel juhtusid poisid ka sealt mööda minema, Andrew kutsus ujuma kaasa, aga sellel hetkel jääkülma vette hüppamine küll kuidagi ei köitnud. Rääkisime nendega veidi juttu kuid siis oli aeg niikuinii Liziga juba kokku saada, niiet seadsime suuna Arrowtowni poole. Pisikene linnakene, seal sai puudelt juba üsna tugevalt saabuvast sügisest aimu.
Peale sealt tagasitulekut viis Liz meid benjihüpet ka vaatama. Ühes kohas saab vaateplatvormilt vaadata, kuidas teised alla hüppavad. Johanna tahab seda üsna kindlalt ise ka proovida, aga mina nüüd kohe kindlasti seda tegema ei hakka. Tahaksin küll ning kui kõrvalt neid hüppeid nii vaadata, siis mõtled küll, et mis see nüüd ära oleks, aga ei, ma tean, et kui ma sinna ääre peale läheksin, siis ma sealt alla ei tuleks. Juba Skyjump oli raske minujaoks, aga sealt vähemalt ei pidanud pea ees alla hüppama.

Peale seda läksime siis ööbimiskohta tagasi ja hakkasime Johannaga end õhtuks valmis seadma. Võtsime mu sõpradega ühendust ja saime alguses kokku Seani juures, kus nad kõik peatuvad. Mängisime kaarte nendega ning rääkisime ja naersime seal niisama. Sellel õhtul polnudki üldse enam linnamineku tunnet, aga Johanna ja osad poisid tahtsid minna.
Kuna oli aga pühapäeva õhtu, oli linnas üsna vaikne. Osades kohtades ikka käisime, aga lõppkokkuvõtes maandusime ühte baari pikemaks. Põhimõtteliselt siis lihtsalt istusime ja rääkisime juttu seal. Oleks ju saanud seda ka nende juures teha, aga vähemalt sai linnas üle kontrollitud, et mis seal toimub. Ning lisaks Joe teadis seda barman’i ja ta pani meie soovi peale leti põlema. :D Et selline üllatus siis. Nalja sai selle õhtu jooksul üldse palju.

Lõpuks jõudsime siis Johannaga tagasi ööbimiskohta ning järgmisel päeval pidi jälle varem üles saama, see oli meie viimane öö seal kohas ning pidime kõik asjad välja tõstma.

2010-04-10T03:20:00.000+03:00

Laupäeval siis alustasime hommikul sõitu Milfordi poole.
Tee peal peatusime peegeljärve juures. Kuna me alustasime sõitu nii vara, siis oli veel kaste ja udu ning värvid olid hästi kenad.
Milford on osa Fjordlandist. Milfordist pääseb ka Milfordi fjordi paadisõidule. Sellest siis võtsimegi osa. See koht oli absoluutselt imeline! Ilmaga meil vedas ka meeletult. Üsna tihti sajab seal vihma, aga meie sattusime täpselt perioodil, kus kuus päeva polnud vihma sadanud ning me saime ühe hästihästi päikselise ja kauni ilma.
Tegin seal fjordil tiirutades siis sadu pilte. Sõitsime peaaegu ühest kosest ka läbi niiet isegi veidikene märjaks saime.
Ja selle terve päeva tipphetk juhtus sellel paadil! Juba enne NZ tulekut oli mul suur tahtmine näha delfiine. Olen siin siis ikka kuid ja kuid üritanud, kuid pole õnneks läinud. Ujuda tahaks nendega koos meeletult, aga neid ainuüksi juba näha oli suur soov. Liz ka alati üritas meid ikka kohtadesse viia, kus äkki õnnesub neid näha jne.
Olles seal paadisõidul siis, õnnestus meil delfiiine näha! Olime Mijuna ja Johannaga sees seal ja jõime teed, kui keegi äkitselt mainis, et delfiinid meiega seal kaasas jooksevad. Hüppasin siis püsti ja ma olen üsna kindel nüüd hiljem, et pool mu joogist üle ääre loksus, aga sellel hetkel ei huvitanud üldse. Lihtsalt kimasin tekile ja jäin säravsilmil delfiinide mängu jälgima. Neid oli kuskil 6-7 ning muudkui hüppasid ja mängisid lainetes meil seal paadi kõrval. Nad kasutavad seda paadist tekkinud voolu, et lihtsalt kiiremini edasi saada.
Elevust oli kuskil paarikümneks minutiks, pilte sai tehtud palju ning Johanna sai ühe heahea video ka!

Kui olime sealt paadisõidult tagasi tulnud, siis seadsime suuna Queenstowni poole. Peatusime vaatamisväärstuste juures tee peal ning sai magatud ka. Uus-Meremaal lihtsalt autoga juba ringi sõitmine on elamus missugune, niiet olen sisse harjutanud juba endale, et magada nii vähe kui võimalik. Te ei kujuta ette, kui paljust võib ilma jääda nii.

Kui olime Queenstowni jõudnud, siis läksime enda ööbimiskohta ja seadsime end sisse. Hakkasime end väljaminekuks Johannaga valmis seadma ning siis linnapeale läksimegi.
Joe ja Sean elavad siin Queenstownis, aga nendega kohe ühendust ei saanud. Nii kaua, kui seal ootama pidime, jalutasime lihtsalt linnas ringi ja vaatasime, et kus miskit toimub. Läksime Maailmabaari ja seal juhtus olema sellel õhtul selline huvitav üritus nagu Kiwi Crawl. See põhimõtteliselt näeb välja nii, et käid ühest baarist teise kogu seltskonnaga ning seal on igasuguseid sooduspakkumisi ja muudpõnevat. Saime tuttavaks nii paljude uute inimestega. Kuna Queenstown põhimõtteliselt koosneb ainult välismaalastest, siis saime tuttavaks paljude kanadalastega, ühe wales’i poisiga, sakslastega jnejne.

Vahepeal selle ürituse jooksul olin Andrew’ga ühendust võtnud, kuna teadsin, et tema ka Queenstowni tulemas sellel nädalavahetusel. Teadsin, et tema tuleb, aga ei teadnud, et neid kohe suurem punt tulemas. :D Tema kaudu sain siis kõikide enda sõpradega ühendusse ja siis saime nendega hiljem linnapeal kokku ning hakkasime lihtsalt erinevates kohtades käima. Igasuguseid naljakaid videosid sai selle õhtu jooksul tehtud.
Hiljem läksime Seani juurde, kus Joe ja Sean siis elavad. Mängisime kaarte, rääkisime niisama juttu, naersime, Sean tegi seal igasuguseid imelikke videosid ning hiljem vaatasime videosid veel ja naersime paljupalju.

2010-04-09T01:36:00.000+03:00

Teisel päeval oli selline väheke varasem start ning seadsime suuna Catlandsi poole. Peatusime seal paaris kohas ning leidsime ühe hästi huvitava metsa. Mets, mis on olnud juba tuhandeid aastaid mere all ning nüüd hiljuti, on hakanud mõõna ajal välja tulema jälle. Üsna huvitav oli näha, mis sellest puidust alles oli jäänud.
Üritasime veel terve päeva kuskil delfiine näha, kuid ei läinud õnneks. Ühes kohas oli pisikene kahtlus, et ehk nägime delfiini hüppamas, aga see ikka küsimärgi all. Siin Uus-Meremaal on maailma pisem delfiin – Hectori delfiin. Kuna see on mul siiamaani nii suur tahtmine delfiini näha, siis Liz on nii armas ja üritab ikka kaasa aidata sellele koguaeg.
Siis seadsime pikema sõiduga suuna Invercargilli poole. Olete filmi “The world’s fastest Indian'” näinud? Kui ei, siis vaadake! Väga hea film ning see mees oli Invercargillist pärit, ning nüüd olen ma seal käinuud! Seal pikemalt ei peatunud, tegime mõned pildid, sõime Jontsiga jäätist ning siis ühe jutiga kohe TeAnau’sse välja jõudsimegi.
Sõime õhtust ning läksime siis ühele paadireisile. See oli selline pikkpikk koobas, milleni viidi meid praamiga. Koopas alguses natuke kõndisime ning siis sõitsime pisikese paadiga ühte kohta, mis oli helendavaid usse täis. Uskumatult ilus vaade muidugi. Ühtegi valgust seal ei tohtinud olla ning pilte ega filmida ei tohtinud, niiet see vaatepilt oli üsna imeline. Pea kohalt kõik helendas.

2010-04-08T01:21:00.001+03:00

Kolmapäeval jõudis Jonts siis Dunedinisse. Hiline saabumine oli küll, aga hullu polnud midagi, läksime samal õhtul veel taasnägemist ja minu sünnipäeva ka tähistama. Rääkisime üksteist tühjaks ning veetsime lihtsalt hea õhtu koos.

Neljapäeval hommikul siis pakkisin asjad kokku ning siis lõpetasin Vani ja Rike kingid ka ära.
Vani lend oli kell neli, niiet üritasime kolmeks lennujaama jõuda. Pisikese linnas seiklemise tulemusena jäime küll veidi hiljaks, kuid saime ikkagi korralikult Vanessa ja Rikega hüvasti jätta ning rohkelt pisaraid valatud. Viimane siis minu poolt, mitte Jontsi. Need kaks tüdrukut on nii kalliks saanud, et raske kohe seletada. Muidugi ega lõplikku lahkuminekut ikka polnud, plaanid juba Saksamaale minna tehtud Jontsiga ning minu kolm sakslast plaanivad Eesti poole ka mingil ajal suuna seada.
Kui olime lõpuks Lizi üles leidnud jälle, siis sain enda äranutetud silmadega sõidule mindud.

Esimesel õhtul käisime lihtsalt paaris vaatepunktis, imetlesime vaadet ja lollitasime niisama.
Kui käisime pingviine vaatamas, siis teel sinna suutis Johanna veel kraavi ka kukkuda!
Kuna start oli nii hilja, palju näha ei jõudnud. Ööbisime sellises väikses kohas nimega Owaka. Selline armas hosteli laadne koht oli, et muffineid toodi ka igaleühele.

2010-04-07T09:52:00.001+03:00

VAHEAEG!
Minu viimane täispikkuses vaheaeg Uus-Meremaal! Õigemini sõnastan ümber, kindlasti pole see viimane, aga lihtsalt viimane minu vahetusaasta vaheaeg.

Eelmisel neljapäeval siis oli koolis viimane päev. Kõik jätsid Rike ja Vanessaga hüvasti. Pakkusid nad seal kooki ja muudparemat. Sai pilte tehtud igal pool ning kuigi kurvad olid paljud, mingit väga suurt masendust õhus polnud. Mis oli hea. Meil oli veel suur veerandilõpu aktus, kus siis Vanessa kõne ka tegi ning olen peaaegu kindel, et selle kõnega kauaks meelde jääb. :D

Reedel olin siis kodus päeval ja lällasin niisama ringi ning siis 6 paiku tulid Vanessa ja Jolene minu juurde ja hakkasime end korda seadma, et Nathani, Dan’i ja muude tegelaste korterisse minna.
Stu viis meid autoga siis kella seitsmeks sinna ning minu üllatuseks olid näitlemiseklassi inimesed seal. Oli ka lihtsalt korterielanike sõpru ja muid tegelasi keda kõiki teadsin. Paar uut nägu oli ka.
Välja tuli siis hoopis selline asi, et see oli ÜLLATUSPIDU minu sünnipäeva puhul. Morgan ja Vanessa olid kõik korraldanud ning Morgan oli mulle isegi koogi küpsetanud ja eesti keeles kõik peale kirjutanud. Tohutult kena temast.
Kogu see õhtu oli hea. Kuna siin oli lihavõtetenädalavahetus, siis paljud olid linnast väljas, kuid hea seltskond tuli kokku ikka ning mina väga nautisin enda õhtut. Ega siis 18 saad ainult üks kord elus ninh kuna ma pole pidu korraldanud sünnipäeva puhul juba mitmeid aastaid, siis olin väga õnnelik.
Jolene ja Vanessa jäid minujuurde ööseks ka.

Järgmisel päeval siis Vanessa ja Jolene läksid lennujaama mingeid Vani piletitevärki ajama ja ma jäin koju. Aitasin siin kodus natukene toimetada ja olin lihtsalt õnnelik.
Kella kolmeks oli mind ning paljusid teisi rahvusvahelisi õpilasi ja osasid kiwisid kutsutud Rhabia juurde. Tema on tüdruk Malaisiast, kes meie koolis on.
Seal oli hästi tore. Tean tema venda ka ning kõiki teisi õpilasi, kes seal olid. Tema vanemad olid hästi armsad ning ta ema tegi niiiiipalju süüa, et juba ainuüksi selle vaatamisest hakkas seest paisuma. Vaatasime üht üsna huvitavat filmi (Paranaormal Activity – kui kellelgi võimalus tekib, vaadake) ning kuna Vani’l (Vanessa = Vani) oli samal päeval lahkumispidu ka, siis pidime minema vaikselt juba Shyanne poole. Käisime korra kiiresti Vani kodust läbi ning siis läks Vani kiiresti Sami juurde ja mina sõitsin Jolenega endajuurde, et enda magamisasjad võtta ja kõik muu vajalik, olin otsustanud Vani juurde ööseks jääda.
Lõpuks saime kõik jälle kokku ning läksime Shyanne juurde. Seadsid nad end seal korda ja lällasid niisama ringi. Umbes kaheksa paiku hakkasid teised ja kohale jõudma ning kuigi Vani oli natukene pettunud, et osad inimesed ei tulnud, oli see minumeelest ikkagi vinge õhtu. Ilm oli täielik kakaduu muidugi.
Olime otsustanud siis Vaniga, et läheme hiljem linna veel ning siis sealt taksoga tema juurde. Linnas sai paljupalju nalja. Minu esimene klubikogemus siin. MIdagi nii erinevat muidugi pole ning nalja sai palju. Nägime seal teisi sõpru ka ning olime nendega enamuse ajast.
KELLA KEERATI KA MEIL SIIN SELLEL ÖÖL!

Järgmisel päeval olin siis lihtsalt väsinud ja ei viitsinud suurt midagi teha. Minu õnnetuseks tuli aga välja, et bussid ei sõida, niiet pidin koju kõndima. Olin enda kooli läheduses, täitsa teises linna otsas ja koju kõndisin 2 tundi ja 10 minutit. Oleks ehk isegi veidi kiiremini saanud, aga ei kiirustanud kuhugi.
Olin siis isegi veel rohkem väsinud peale seda.
Olin kodus natukene lebotanud, raamatut lugenud ning niisama mitte midagi teinud, kui sain Jolene poolt kutse minna tema juurde ööseks ning teha Vani ja temaga filmiõhtu.
Otustamisega läks aega, aga otsustasin siis ikkagi minna.
Hästi tore õhtu oli tegelikult. Kõik olid muidugi väga väsinud, niiet üle kahe filmi ei jõudnudki vaadata ja magama läksime ka üsna vara, aga ega mul selle vastu küll midagi absoluutselt polnud. :D

Järgmisel hommikul läksin siis Jolene ja tema emaga linna, Jolz ostis enda magamistoa mööbli. Hästi kena nägi välja.
Lõpuks tõi ta mind siis autoga koju ning sai taaskord lesitud natukene, majapeal aidatud ning Vanessale pildi joonistamisega alustatud. Otsustasin Vanile ja Rikele mõlemale pildid joonistada ning kirjad kirjutada.
Samal õhtul sain Rikega kokku ja läksime tantsima. Kind of tantsima tegelikult. Olete ehk kõik kuulnud Zumbast. :D Siin siis selline grupp inimesi, kes tulevad ülikooli lähedal kokku ja siis kaks õpetajat teevad tantsuliigutusi ees ning siis terve rühm tantsib järgi. Meenutab nagu aeroobikat, lihtsalt tantsud ja lood on sealt Zumba videost. :D
Rike naeris niiipalju selle õhtu jooksul ning üldse kokku oli see eriti tore. Sai end liigutatud ka jälle, jõusaali pole pikemalt jõudnud, ning naermisega kõhulihastele ka päris korraliku trenni. :D

Eile, teisipäeval, pidin Rikega kokku saama ja mäkke kõndima. Tema aga uuris, et kas tahaksin surfama minna. Oleksin tahtnud minna küll, aga kuna ma seda veeülikonda kuskilt ei saanud, siis jäi minemata. Ning kuna ta mäkke ei tahtnud kõndida, siis terve päeva jooksul kokku ei saanudki.
Olin kodus ning lõpetasin Vanessa pildi ära ning alustasin Rike pilti, vaatasin Lee’ga filmi ning veetsin lihtsalt Pami ja Lee’ga aega.
Õhtul otsustasin, et saan Chrisiga kokku, polnud teda üle kuu aja jälle näinud. Alguses istusime lihtsalt jälle botaanikaaias, aga kuna õhtud siin järjest külmemad, siis otsustasime, et läheme tema juurde filmi vaatama ja andsin perele teada, et tulen hiljem koju. Vaatasime filmi The Onion Movie, haha. Üsna tobe, aga sellegipoolest naljakas. Selline igasugustest tükkidest kokku pandud üsna ebaloogiline film küll. :D

Täna siis sain hommikul Vanessa, Rike ja teiste tüdrukutega koolist kokku, et kõik meie kahe armsa sakslasega hüvasti jätta. Need hüvastijätud siin kahe nädala jooksul on väsitavad. Mis siis veel saab, kui ma ise lahkuma hakkan.
Tegime seal niisama pilte ja muljetasime, mis kõik selle aja jooksul juhtus ning veetsime lihtsalt hästi aega.

Nüüd siis olen päeval kodus olnud ja Rike pildi ära lõpetanud. Pean neile veel kirjad ka kirjutama.
Varstivarsti jõuab Jonts Dunedinisse ning siis saan temaga hiljem õhtul kokku. Käime linnas ringi ning muljetame niisama, mis kõik juhtunud on. See saab tore olema!

Ning homme siis jätan Rike ja Vanessaga kõigepealt hüvasti ning siis lähen sõidu peale. Lähen Johanna vahetusemaga Caitlandsi, siis Queentowni, siis osadesse kohtadesse veel ja siis Läänerannikut mööda Christchurchi tagasi. Polegi läänerannikut veel näinud. Ei jõua ära oodata!
Johannat pole ka nii kaua näinud, me räägime end puruks nkn. :D

Niipalju on siis vahepeal juhtunud.
Kuna ma homsest reisile, siis arvatavasti mingiaeg ei kirjuta (kui just Interneti otsa ei komista kuskil) ning tagasitulles annan kõigest teada, et mis tegime ja mis nägime!

Olge tublid seal!
Kalllistan ning nautige enda saabuvat kevadet! :)

2010-03-30T15:00:00.001+03:00

Käes see nüüd siis ongi!

2010-03-30T14:45:00.001+03:00

Alustuseks räägin siis enda sünnipäevale eelnenud nädalavahetusest ja sünnipäevast ning siis räägin sellele eelnenud nädalast. Veidikene pahupidi, ma tean, aga ehk peate järgi siiski.

Täna siis Uus-Meremaa aja järgi 10:50 sain enda vanusele ühe numbri juurde.
Pühapäeval oli siis perega ja osade sõpradega kodus õhtusöök. Kutsusin koolist osad tüdrukud ja Pete oli ka kutsutud, aga kahjuks temal see päev väga hästi ei läinud (autoõnnetus), siis tema sinna lõppkokkuvõttes ei jõudnud. Tüdrukutega palju nalja sai aga ikka.
18nda sünnipäeva puhul tegi Rike mulle spetsiaalse kingi ja viskas šokolaadikoogi näkku. Täitsa nii, nagu filmides seda näha võib, see välja ei näinud, aga ligilähedane. Kook polnud nii vedel lihtsalt, ta pidi seda rohkem näkku määrima.
Ei elamus missugune, kreisid nagu me siin oleme. :D Vähemalt olen kõikidelt tüdrukutelt õhtu kohta ainult positiivset tagasisidet kuulnud, niiet võib rahul olla. Naerda sai niinii palju.

Päeva jooksul on siis sõnumeid saadetud. Koolis oli hästi armas. Meie aasta puhketoa tahvlile kirjutas Jolene suurelt: HAPPY 18TH BIRTHDAY, MARIS!
Kuna meil oli terve tänase päeva näiteproov, siis tundides ei käinud ja väga paljude inimestega kokku ei juhtunud, aga neid, keda nägin, need olid kõik armsad.

Õhtul käisin veel kooris ka ning siis nüüd olen kodus.
Kuna mul kooriproov ülikoolis siis kojutulles kõnnin alati läbi tudengite elamispiirkonnast. Osad tänavad ülikooli lähedal siis, mis on tudengitemajasid täis. Ma ei tea, mis siis tänase päevaga viga oli, aga terve tänava peal igas teises majas oli midagi toimumas. Pundid majade eest ja niisama tänavatel liikumas. Tähistasid minu sünnipäeva vist kõik. :D
Siin sellesmõttes need tudengitepeod nendel tänavatel on head, et turvad käivad seal kontrolli pidamas. Keegi neil pidusid pidada ei keela, aga lihtsalt hoitakse silm peal, et kellegagi midagi ei juhtuks. Kas pole mitte geniaalne idee. Nagu ma juba korduvalt öelnud olen, Dunedin on super tudengilinn. Nii palju kui sellest osa olen saanud, on see seiklus omaette.

Nüüd siis aga hüppan tagasi, kust eelmises postituses pooleli jäin.
See nädalavahetus mida eelmises postituses ette ennustasin, läks siis täiesti teistmoodi.
Laupäeval ma sellele muusikaklubi hoedownile ei jõudnud. Kuna see on linnast väljas, siis pean alati otsima, et kellega sinna saaksin. Seekord oli ühenduse pidamine veidi auklik ja nii see siis läkski. Olin siin kodus ja läksin siis õhtul rugby mängule. Õigemini lootsin minna rugbyt vaatama. Sain tüdrukutega kokku ning neil olid kõigil piletid olemas juba. Tahtsin siis nendega samasse kohta pileteid saada ning need olid kõige kallimad muidugi. Andsin siis alla ja ütlesin, et ootan lihtsalt, millal mäng läbi saab ning siis veedame õhtu koos.
(Mõned päevad hiljem tuli välja muidugi, et Rike ja Ani olid eraldi teistest ühes teises kohas, niiet ma oleksin alati võinud nende juurde pileteid osta, aga läks kuidas läks).
Terve see õhtu oli naljakas muidugi. Saime siis aga peale mängu lõppemist kokku ja läksime Laura juurde. Ootasime kuni osad teised tüdrukud ka mängult tagasi jõuavad ning seadsime siis suuna Shyanne poole. See kurikuulus iga-aastane tänavapidu hakkas selleks ajaks juba ära vaibuma, niiet otsustasime sinna mitte minna.
Läksime Shyanne juurde ja sealt edasi Vanessa ja Charlottega Allisoni sünnipäevale. Olime natukene aega seal ning kuna seal hakkas ka vaikselt asi ära vajuma, siis seadsime suuna Sami poole, kelle juurde olimegi pidanud ööseks jääma. Rääkisime juttu seal veidikene ning siis mingil hetkel unedemaale ära vajusime ka.

Järgmisel hommikul ärkasime vara üles, kuna Charlotte ema oli fotograafi juurde mingi aja pannud ja siis nad pidid selle pärast koju kiirustama. Minul selle vastu tegelikult midagi polnud, kuna olin tahtnud jõusaali ja ujuma nii või teisiti minna. Oleksin pidanud siiski aga veel varem ärkama, kuna kui koju jõudsin siis olin just bussist napilt maha jäänud ja linna kõndima hakates oleks seda aega nii väheseks jäänud ja raha mõttetult kulutanud veidikene. Puhkasin siin hommikul veidi kodus ning läksin siis kooli näiteproovi. Kui olin sealt tagasi jõudnud, siis sain Pete’lt sõnumi, et tal osad sõbrad tulevad tema juurde, et kas tahaksin ka tulla.
Kuna meil oli pikk nädalavahetus ja kooli esmaspäeval polnud, siis otsustasin minna. Sõin kodus õhtusöögi ära ja siis tulid nad Matti ja Racheliga mulle järgi.
See oli hea õhtu. Vaatasime filme ja veetsime lihtsalt hästi aega.
Hommikul oli Rikel mure, et ta tahtis minna surfama Aniga, aga tema wetsuit oli minu käes. Olingi plaaninud seda talle samal hommikul tagasi viia, aga polnud arvestanud, et täitsa ootamatult kutse linnast välja Outrami saan.
Kui Pete ja Matt minu ja Racheli hommikul linna tagasi tõid siis võtsin kodust kiiresti Rike wetsuiti ja lendasin lihtsalt ringi, et talle seda kohale toimetada. Samal õhtul sain veel õhtusöögi valmistatud ning koori jõudsin ka. Päris õnnelik olin enda üle. :D

Järgmisel päeval oli tavaline koolipäev ning siis õhtul minu organisatsiooni juht Barbara tuli Dunedinisse´ja kohtus kõikide endiste ja praeguste vahetusõpilastega. See oli hästi tore. Kohtusin kolme kiwi noorega, kellest kaks Prantsusmaal ja üks Boliivias käis. Nende jutte oli huvitav kuulda.

Kolmapäeval oli meil terve päev näitlemiseproov jälle. Nalja saab seal alati (kuigi lõpuks hakkasid need proovid ikka ära väsitama küll).
Neljapäeval oli tavaline koolipäev ning reedel läksime osade näiteklassi tüdrukutega üht etendust vaatama. See oli uskumatult hea ja uskumatult naljakas. Teksti oli jubevähe kasutatud ning suurem osa loost keerles kummikile ja pappkarpide ümber. Ei kõla ehk nii huvitavalt, aga oli täiesti geniaalne tükk.

Reede õhtul läksin aga Rike juurde. Polnud tema juurde veel ööseks jäänudki. Pidime temaga kohvrit pakkima ja niisama nalja tegema, aga juhtus hoopis nii, et sõitsime tal perega ringi natukene ja siis läksime linna ja saime osade sõpradega kokku.
See oli uskumatultuskumatult soe õhtu!
Plaanisime Rike juurde jõudes veel filme ja pilte vaadata, aga olime mõlemad niii väsinud.

Järgmisel hommikul sain Rike vahetusisaga sõidu linna ning läksin jõusaali. Mõtlesin ujuma ka minna, aga aega polnud nii palju enam, niiet siis olin jõusaalis ainult. Tundsin end paremini kohe.
Peale seda jooksin kiiresti paarist poest ka läbi ning seadsin suuna tagasi koju. Aitasin siin kodutöid teha ja pühapäevaseks sünnipäeva õhtusöögiks ettevalmistusi teha. Sellel õhtul kuhugi ei läinud, jäin koju ja veetsin Lee’ga aega lihtsalt.

Ning siis jõudiski kätte pühapäev, millest juba kuulnud olete ning esmaspäev, millest ka varem kirjutasin.

Täna, teisipäeval, olid meil siis kaks esimest etendust. Mõlemal korral olid omad plussid ja miinused. Jubejube väsitavad olid mõlemad küll. Magan üht väga magusat und täna kindlasti.
Ning homme peale kooli ka muusikaliproov ja siis õhtul viimane, kolmas etendus. Loodetavasti homme on siis kõik viimasepeal. Täna teisel korral hakkas paremini minema juba, aga lõpus suutsin ikka ühe üsna suure apsaka sisse lasta ja veidi käest ära lasta. Aga homme siis teen tasa kõik.

Ja tulemas siis jälle pikk nädalavahetus, reedel kooli pole, ning siis kahenädalane koolivaheaeg sinna otsa nii või teisiti.
Tuleval nädalavahetusel lähen reedel sõprade juurde ning siis laupäeval on Shyanne juures Vanessa lahkumisepeo laadne üritus. Kõik need tulevased lahkumised saavad rasked olema. Rike lendab minema kolm päeva peale Vanessat. Raskee.

Kuigi ma sellele veel ei mõtle, enne tuleb üks ülimalt tore nädalavahetus mööda saata.
Ma kirjutan järgmises postituses et kuidas läheb ja mis toimus.

VAHEAEEG!

Olge tublid ja ma lisan järgmises postituses pilte ka!
Kallistan!

2010-03-18T06:38:00.001+02:00

Siin ma siis olen jälle, särasilmne nagu ikka.
Jätkan siis, kust viimati pooleli jäin.
Sai siis sellel reedeõhtul sellele muusikaõhtule mindud jälle. Ei esinenud sellel korral, jäi taaskord järgmise korra peale, kuid hästi aega veetsin ikka.
Kuna see üritus toimus North Taieris ja Pete elab seal läheduses Outramis, siis leppisime kokku, et saame kokku korraks. Tuli sinna Matti ja Meganiga. Nad olid kuhugi veel edasi ka minemas, niiet kauaks sinna ei jäänud. Istusime autos natukene, käisime ringi natukene ning rääkisime lihtsalt juttu seal.

Järgmisel päeval oligi siis minek Shyanne’i juurde. Tuli teisi Queensi tüdrukuid ning Kingsi poisse ka. Taaskord uued tutvused ja üks lõbus õhtu. Sellel korral aga pidin viimase bussiga koju minema. Bussis juhtusin nägema Juliani, Lennardit ning mingit Argentiina poissi, kelle nime ma tegelikult väga ei mäleta. Nendega sai nalja ning kuna nad elavad siin minu läheduses, siis nüüd peaaegu igal hommikul jalutan bussipeatusesse Juliani ja Lennardiga. Nemad kõnnivad kogu tee koju, ma lihtsalt kuni bussipeatuseni.

Enne Shyanne juurde minekut toimus veel selline asi, et käisin koorikatsetel. Southern Youth Choir. Kuigi ei leidnud õiget sissepääsu üles ja jooksun ajaga võidu, läksid katsed siiski hästi ning olen nüüd kooriliige. :)

Pühapäeval sain botaanikaaias Chrisiga kokku. Polnud teda peaaegu kuu aega näinud ning kuna mul telefon oli ka vahepeal katki, siis ei saanud tema sõnumeid ka. Nii pikalt sellel korral rääkida ei saanud, kui üldiselt kuna sain Rike ja Charlottega linnas kokku. Hea oli teda näha ikka.
Saime siis tüdrukutega linnas kokku ning käisime paaris poes ning läksime siis Starbucks’i, kes kohvi, kes kakaod jooma. Osad Kingsi rahvusvahelised õpilased tulid ka sinna ning siis veetsime nendega kena pärastlõuna. Peamiselt lihtsalt rääkisime juttu, naersime, rääkisime juttu ja naersime.

Esmaspäeval oli mul siis esimene futsali mäng. Koolidevaheline futsal. Läksin Rike juurde ning siis sealt futsali mängima. Mäng ei läinud kõigeparemini, kaotasime. Ma pole nii kaua jalgpalligi mänginud, et täitsa imelik tunne oli kohe. Kui talvespordid hakkavad, siis loodan jalgpalli hakata ka mängima.

Teisipäeval läksime tüdrukutega ühte riietele trükkimise poodi. Teeme endal pusad kindla logoga ja värki. Käisime siis värve ja suuruseid proovimas.

Kolmapäeval sain peale kooli Pete’ga kokku ning läksime linnast välja surfama. Olin sealt samast kohast enda perega ka juba ükskord läbi sõitnud. Kõik ülejäänud oli väga vinge, aga meri oli väga paha sellel korral. Lained olid kõik segamini ja surfata oli raskeraske.
Otsustasime sõita tagasi St. Clair’i randa (Dunedinis minu kooli lähedal) ja seal oli meri kohe palju parem. Surfasime päris pikalt. Üritasime veidi kaugemale nende suuremate lainete peale minna, aga raske oli ikka. Polnud minujaoks veel. Tema saab surfata nendega küll, aga ma ei püüa väiksemaidki laineid veel nii hästi. Tagasitulek oli ka päris väsitav niiet me olime mõlemad üsna kurnatud kõige lõpuks.
Leidsime süüa endale midagi ning siis sõitsime lihtsalt veidi ringi, kuni ta mind lõpuks koju tõi.

Neljapäeval läksime peale kooli Charlottega jõusaali. Läksin sinna, kus tema käib, sain tasuta sisse korra. Tema jõusaal on hea sellepärast, et seal palju fitness-klasse. Ainuke probleem on aga see, et see üks kõige kallimatest kogu linnas. Aga kui tasuta sisse saad, siis pole viga.
Läksime tavalisse jõusaali alguses ning siis peale seda Bodypump’i klassi. See oli pm lihtsalt lihasmassi ehitamine. Kangi ja muude värkidega. Vahelduseks oli jubehea muidugi. Oleksin tahtnud teisi klasse isegi rohkem proovida. Või õigemini ka proovida. Aga kahtlen, et sinna enam tagasi lähen. Enamus klassid on 4.30-6.30 vahel ning see on aeg, kui mu pere õhtust sööb ja nad tahavad, et ma siin oleksin selleks.

Reede õhtu oli siis ainukene õhtu, kus ma kohe plaanisin mitte midagi teha ning tulla koju puhkama lihtsalt. Lesisime diivanitel Lee’ga ja vaatasime filme ning American Idol’it jne. Hea õhtu oli.

Laupäeval aitasin kodutöid majas teha ning siis tuli Vanessa õhtul minujuurde ja läksime hiljem Abi & Andrew korterisse. See oli vinge. Sain uusi tutvusi, jällegi. Nagu igal korral. :D Nalja sai palju ning kuna seal polnud liiga palju inimesi seal, nautisin seda isegi rohkem.
Matt and Pete tulid ka hiljem isegi sinna ning siis veetsime nendega natukene aega. Osad mu tuttavatest seal seltskonnas elavad üle tee sellest korterist (jep, siin kõik lähestikku), siis olime seal ka veidi aega. Ning kui kõik hakkas ära vaibuma, siis otsustasime koju (minu juurde) minna. Mõlemal oli aga hea õhtu. :)

Pühapäeval läksin hommikul siis jõusaali jälle ning kuna see on ujulaga samas majas, siis läksin pärast seda ujuma ja vees sörkimist tegema. Hea aktiivne hommik, tunne oli hea. :D
Siis aga jäin bussist maha ning pidin terve tee kooli kõndima, 40-45 minutit. Mul polnud selle vastu midagi, lihtsalt kooli jäin hiljaks.
Ei, ärge mõelge, et me siin üldiselt pühapäeviti koolis käime. Lihtsalt meil on suurem etendus tulemas ning siis peame selle jaoks proove tegema koguaeg.
Kuna aga paljud ei saanud üldse sellel korral tulla, siis minu hilinemine polnud üldsegi suur probleem.

Nüüd selle nädala esmaspäeval oli mul siis esimene kooriproov. Tegime igasuguseid naljakaid harjutusi ja hüplemisi alguses, saime kõikidega tuttavaks ning siis asusime laulma kohe. Niiii hea tunne oli. Midagi, mida nii kaua igatsenud olen. Nüüd siis. :)

Teisipäeval oli lihtsalt koolipäev ning siis õhtul tulin koju ja tegin süüa perele. Midagi muud suuremat korda ei saatnud. Istusime lihtsalt Pami ja Leega köögis õhtul ja rääkisimerääkisimerääkisime.

Kolmapäeval tulid Terri, Bailey ja Lily külla, nii et siis sai pisikestega mängitud. Jade oli sellel ööl Ange juures. Nendega oli tore. Tegin paar kõnet veel ning ajasin nädalavahetuseks asju ja Lee’ga rääkisin ka juttu.
Meil oli esimene tohutult külm päev siin! Hommikul kui kooli läksin, oli 2 kraadi. :/ Uskumatu, kui just päev varem oli kuskil 19-22 kraadi. Jah, see ongi Dunedin. :D

Neljapäeval siis saan muusikaklubist Trevoriga kokku, kes mängib kitarri ja õpetab ka osadele. Pean temaga kahte lugu kokku harjutama, et siis saan ehk reedel-laupäeval neid esitada.
On tulemas kolme päevane hoedown ja siis saab esineda seal. Külalisesinejaid tuleb ka, aga kuna ma olen seal klubõhtutel juba varem käinud, siis saaksin ka. Eks näib, kuidas läheb.
Nädalavahetus üldse igati segane veel. Reede õhtul lähen ehk juba Taierisse, aga pole kindel. Laupäeval siis plaanis sellele hoedowni teisele päevale minna ning kui kuidagi sõidu tagasi Dunedinisse saan ning kui kuskilt õnnestub pileteid muretseda, siis lähen osadega ehk Rugby mängule. Kuigi ma pole suur rugby fänn, on see siin suur asi ning rugby mäng pidi olema üks kõige meeleolukamaid asju, niiet ära kogema pean selle kindlasti. Ehk saan reeglitest ka lõpuks täielikult aru.

Ning peale mängu läheksime ühele peole. Hästi paljud koolist ja Kingsist ja mujalt on rääkinud sellest ja lubanud sinna minna, niiet tõotab väga hea olla. Pean enne muidugi kuidagi Dunedinisse tagasi saama. :D

Niipalju siis praeguseks. Pühapäeval lähen ehk jõusaali jälle ning siis kooli etenduse proovi. Niiet üsna nagu kordusvõte eelmisest pühapäevast.
Siin muidugi võivad kõik plaanid kiiresti muutuda.

Eks ma järgmisel korral siis kirjuta, mis kõike teinud olen. :)

A ja Kingsis on mul ka nüüd üks tund. Võtan Statistilist matemaatikat seal nüüd. Siiamaani on hea. Tohutult naljakas iga tund ja kõik poisid on ka hästi sõbralikud, esimesest korrast alates.

Ning enda kojutuleku piletid sain kätte.
See oli minu jaoks üks raske hetk. Mitte, et ma ei tahaks seal tagasi olla ja kõiki inimesi näha, aga mul on siin nagu teine elu lihtsalt, niiii raske on seda maha jätta. Kui suur tõenäosus on siin tihedamini ikka külas käima hakata., mitte väga suur. Ma tulen kindlasti ükspäev, aga eks see ole kallis lõbu.
Ma mingeid kuupäevi või kellaaegu ei hakka ütlema.

Kõik on nii ilus ja nii kiire siin. Nagu lennates läheks läbi.
Ma olen hästi õnnelik!

2010-03-04T13:04:00.001+02:00

2010-03-04T12:35:00.001+02:00

Üle poole kuune paus juba siia sisse tulnud ning palju asju on vahepeal juhtunud.
Üritan sealt järje üles võtta, kust viimanekord pooleli jäin. (Nii kaua aega tagasi küll, paljut enam ei mäletagi).

Sai siis Vanessa, Rike ja Pete’ga surfamas käidud.
Sellel nädalal mul enam meeles pole, et midagi väga suurt oleks juhtunud.
Laupäeval sain hommikul Pete’ga kokku jälle. Ta tuli mulle autoga järgi ja läksime randa ühele surfivõistlusele. Üks väga segane üritus. Vees oli kümneid teisi inimesi ka lällamas ja jubekeeruline oli aru saada, kes seal mida tegemas oli. Veidi peale seda sõitsime Brightoni. Pisem rannalinn, kus surfatakse ja muid veemõnusid nautimas käiakse. Tema elab mitte seal samas kohas, aga seal läheduses, niiet ta näitas mulle niisama ringi. Ronisime ühe kõrge rahnu otsa ja niii ilus vaade oli sealt.
Peale seda tulime Dunedinisse tagasi ja läksin Jolene’ga kinno. Käisime vaatamas Precious’it. Üks vägaväga hea ja kurb film. Mõlemad Jolene’ga saime vesistada seal.
Peale seda sain Vanessaga kokku ning õhtul läksime Vanessaga Abi & Andrew korteri avamisele, saime uusi tutvusi jälle ning veetsime lihtsalt hästi aega.

Pühapäeval oli siin botaanikaaias veidi suurem üritus. Erinevad esinejad ja putkad. Selline perepäeva laadne. Läksime sinna Vanessaga muusikat kuulama korraks, aga kuna sellel päeval oli 28-29 kraadi kuuma, siis kaua ei suutnud vastu pidada ja läksime randa hoopis. Abdi tuli ka sinna ning hiljem, kui ma olin juba ära läinud, olid Andrew ja mingi tema sõber ka veel sinna jõudnud.
Peale seda tuli tavaline koolinädal jällegi, ning ei mäletaks, et midagi väga suurt ja pöörast oleks juhtunud. Sama tore nagu ikka. Orienteeruma oleksin saanud minna juba kahel kolmapäeval, aga minu enda peataoleku tõttu alustan järgmisest nädalast alles.
Lee vana telefon lakkas ka töötamast, niiet mul tekkis pisikene kriisisituatsioon. Ma räägin, siin on selline sõnumiteühiskond, et kui Telecomi telefoni pole, siis tunned end nagu islooeritult. Sina saad kõikidega ühendusse enda Vodafone’i telefoni pealt, aga keegi sulle vastata ikka ei saa.Nüüdseks asi juba kontrolli all, sain Kaylalt koolist uue telefoni. :)
Osadel päevadel läksime tüdrukutega randa peale kooli ning korra käisin linnas ka. Neljapäeval tuli Pete linna niiet siis jändasime lihtsalt ringi. Käisime ühel vaateplatvormil. Imestan, et mu vanemad mind sinna viinud veel pole, kuna see on uskumatu. Saad tervele linnale ülevalt alla vaadata jälle.
Peale seda läksime randa, kuid sinna kauaks ei saanud jääda, liiva lendas nii, et vähe pole. Läksime hoopis sushit sööma. Arvatavasti viimane kord ka, ta tõesti polnud selle fänn, tundsin end halvasti kohe. :D Aga ellu jäime mõlemad ning kui olime üle tunni veel piljardit ka õhtulõpetuseks mänginud siis ta tõi mu koju asi pakkima.
Reede oli siis selline tore päev, kus läksime osade koolitüdrukutega koolireisile. Sõitsime Cromwelli nädalavahetuseks veesuuskade ja veelauaga sõitma. Vingevingevinge oli. Minu esimene kord nii suuskadel kui laual.
Veesuusatamine oli wicked. Kahel korral sõitsin pikemalt juba püsti ja see tunne oli imeline. Veelauatamist ootasin ehk isegi veidi rohkem, aga sellega oli nii keeruline püsti saada, niiet see kogemus jäi poolikuks. Poolseisin juba, aga täitsa õiget tunne kätte ei saanud. Järgmisel korral.
Kogu see nädalavahetus oli hästi vinge, saime osade tüdrukutega ka lähedasemaks jälle ning muidu nalja.
Pühapäeval tulime siis koju ning tuli välja, et mul pole bussi koju enam. Hakkasin siis kõndima enda kodinatega ning mingil hetkel juhtus mu vahetuspere just Dunedinisse ka tagasi jõudvat ja võtsid mu auto peale. Ma olin nii väsinud sel õhtul, hea uni oli vähemalt. :D
Ning siis oli tavaline koolinädal käes jälle. On rannas saadud käia ning pilte teha. Eelkoolis käisin pisikestest enda Fotograafia ülesandeks ka pilte tegemas, niiet paljugi on piltide ümber keerelnud sellel nädalal.
Selle nädala teisipäeval juhtus veel selline tore asi, et üle terve Dunedini igast koolist tulid kõik rahvusvahelised õpilased meie kooli ja Kings’i ühisesse Performing Arts Center’isse. See oli selline tervitus-tänu üritus ja meid oli seal ikka kuhjaga. Nalja sai palju ning uusi tutvusi sai ka jälle. Vähemalt kolm inimest ütlesid sealt, et ma näen täpselt nagu sakslane välja.
Linnapea tuli kõik kohale ning esinejaid oli seal ja muudsellist. Meil linnapea on ooperilaulja, kuulsime teda ka laulmas isegi.
Iga-aastase traditsiooni kohaselt luges ta ette erinevaid riike ning kui keegi oli sellest riigist, siis pidi(d) püsti tõusma, nii et kõik näeksid. Saksamaa ajal tõusis suur hulk saalist püsti ning Jaapan ja Hiina olid nendega üsna võrdsed.
Eesti oli üks nendest riikidest, mida ta ei teadnud mainida ning kui ta küsis, kas on mingeid riike, mis jäi mainimata, siis Rike hüüdis Estoniaa ja püsti ma pidingi tõusma. Seal oli muidki riike nii. :D
Kogu see päev oli hästihästi hea!
Täna siis koolis ilmutasin pimeruumis enda esimese filmi. Kogemus oli hea. Polnud seda varem teinud ning kavatsen kindlasti uuesti ka proovida varsti. Eks ta üks kemikaalidega mässamine ole natukene.
Ning enda muusikakoolisõrmuse sain tagasi täna! Kaotasin ära selle eelmise aasta augustis/septembris ning nad leidsid üles selle! Kas saaks veel rohkem õnne olla? :D
Homme siis jälle sellele muusikaklubi klubiõhtule. Laulma siiski sellel korral veel ei hakka. Aga järgmisel kindlasti.
Ning laupäeval on mul koorikatsed, loodan parimat neist ning siis loodetavasti hiljem Shyanne’i juurde. Ta on Queensist üks tüdruk ja siis tüdrukuid tuleb sinna kokku lihtsalt, et aega veeta. Omavahel kokkusulamine või kuidas ta seda nimetas. Eks näib, kuidas läheb.
Nii palju siis plaane siiamaani, ma üritan järgmisel korral kiiremini kirjutada. Märts juba käes!
Vahepeal on nii raske ikka mõelda, et juba 4 kuu pärast peab ära minema. Eks siin on madalseise ka ette tulnud, aga suurema enamuse ajast on kõik lihtsalt suurepärane. Eriti viimasel ajal. Kõik on nii käima läinud, et naeratus on suul 24/7. Sõbrad on vapustavad ja mälestused unustamatud.
Rikel ja Vanessal ainult kuu jäänud, neil veelgi keerulisem, aga mul juba seda raske ette kujutada.
Aga eks nagu siiajõudes öeldi, süda saab trambitud selle aasta jooksul nii või teisiti.
Olge aga tublid seal ning järgmise korrani!
Üritan järgmise postitusega pilte ka lisada. :)

2010-03-04T12:29:00.001+02:00

Kolmapäeval käisime peale kooli siis surfamas. Olid juba kahtlevad mõtted pähe tulnud, aga kuna üks minu ja Vanessa sõber Pete tuli väljastpoolt linna ekstra sinna ja võttis töölt ka veel natukene vabaks. Ega kui ta poleks tulnud, siis poleks meil laudu ka niikuinii olnud, ta tõi enda kolm lauda kaasa.
Niiet läksime siis ikka. Ilm just väga külm polnud, aga pilvine. Lained olid uskumatud. Ma usun, et võin päris kindlallt öelda, et pole kunagi nii suuri laineid varem näinud. Ja need polnud kaldast nii kaugelgi. 5-8 meetrit või mis see keegi ütles.
Niiet lained olid ideaalsed (võinoh ideaalsed vähemalt kellelegi, kes surfata ja neid laineid ära kasutada oskab. :D), ainult et meri ise oli väga ebameeldiv. Väga segane. Lained üht ja teistpidi ning vahepeal lükkas sind nii tugevalt külje peale, et raske oli püsti seista. Tihtilugu pidi kaldale minema ja tagasi kõndima enda alguskohta.
Aga surfata sellegipoolest oli imeline. Täielik uus kirg. Lihtsalt halvimad tingimused, mis siiamaani olen pidanud ära kogema.
Mingil hetkel tulid Pete’i sõber Matt ja tema tüdruksõber Rachel ka randa. Kohtasin neid kahte ka Nikki sünnipäeval, mõlemad vinged. Kui kõik jutud olid aetud ja hüvasti jäetud, siis seadsin sammud bussipeatusesse. Peale üsna lühikest ootamist tuli buss, millelt aga kohe pidin jälle maha ronima, kuna tuli välja, et see sõidab ainult kesklinna (mina aga elan linna teises otsas), nii et otsustasin jääda järgmist bussi ootama, et mitte kahe pileti eest maksta. Järgmine buss pidi tulema 15-20 min pärast. Olles seal veidi istunud ja külmetanud, sõitis Pete enda autoga mööda. Kuigi tal oli kolm surfilauda autos ja niigi ruumi vähe, ei jätnud ta jonni ja ütles, et viib mu autoga koju, kuna tal niikuinii aega üle, enne kui isa perega õhtust sööma läheb. Alguses üritasin vastu puigelda küll, et ta ei peaks nende laudadega hakkama seal mässama, kuid ta ei jätnud jonni. Andsin siis alla ja hakkasime nuputama, et mis loogika järgi me need nüüd siis ära mahutame. Mingi ime läbi õnnestus tal siis lõouks need enam-vähem ära mahutada.
Sõidu peal nalja sai palju, sain temast nii mõndagi uut teada. Pole teda nii kaua teadnudki nkn. Täiesti üllatunult leidsin tema juhiloalt, et Pete’i pole seal mitte mingist otsast mainitud ning avastasin, et tal nimeks hoopis Ryan Eric. Kahe või enama nimega nagu nad siin meil kõik on. Pete’ks olevat teda juba mõndaaega inimesed kutsunud ja ta ütles, et ei pane pahaks.
Minu nime üle sai taaskord kõvasti nalja (mitte, et ma sellega juba harjunuks poleks. :D) ning muust sai ka räägitud.
Tema on üks nendest vähestest meievanuselt juba täisload on. Hakkas õigeaegselt seda asja ajama. Siin sa ei pea olema 18 selle saamiseks, pead olema kindla aja enda õppelubade ja piiratud lubadega sõitnud. Ta alustas kuskil 15-aastaselt kogu selle naljaga juba.
Ma ei tohi sellega liiga ära harjuda, et suuremal enamusel minuvanustel auto on ning osadel juba täisloadki käes. Vanematel juba nii või teisiti. Mugavaks kisub. :D

Neljapäeval siis koolis suurt midagi ei juhtunud. Nalja sai, nagu ikka.
Ilm on paaril viimasel päeval nii külmaks ja niiskeks kiskunud. Täna sai külmetatud veidi jälle, kui hiljem koju tulin. Mul viimast tundi polnud, niiet sain varem linna minna. Käisin internetikohvikus, saatsin meile ja tegin muid trikke seal ning siis kodu poole teel olingi.
Me saime täna uue koera. Vana andsid nad umbes kuu peale minutulekut ära, ei suutnud talle piisavat tähelepanu pakkuda. Uus koer pole ka nii pisikene midagi, aga üsna vaikne ja on näha, et teda on treenitud. Hästi armas koer. Tahan teda jalutama viia varsti juba. Cludo on ta nimi muideks. :D

Ning homme ei teagi mis juhtub. Võibolla ujulasse ujuma ja vees sörkimist tegema Vanessaga. Oleneb kas ujumisriided on pesust läbi käinud juba või mitte.
Ning esimene PI harjutamine on ka homme, jee!

Spordipäev.

2010-02-16T11:35:00.001+02:00

S-U-P-E-R!
We’re super, super, that’s what we are!
We’re Pickering house, now can’t you see.
We’re number one, not two, not three!

Charlotte, Tori, Jess.
Lauren.
Rike, Charlotte.
Rike.

Jolene.
Jol ja Aymee.

Nicole (headgirl) ja Shyanne.
Kolm musketäri.
Theresa ja Joslyn.

2010-02-16T11:01:00.002+02:00

PALJU ÕNNE, KIKU!
Siin Uus-Meremaal uudistes mainiti teda, hah. :D

Nii. Jätkame siis sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin. Joe siiski Dunedinisse ei tulnud eelmisel nädalal, ehk käesoleval, niiet temaga ma kokku ei saanud. Kunsti tegin üsna palju eelmisel nädalal peale tundide lõppu.
Ning reedel läksin siis Nikki sünnipäevale ja teise korteri avapeole (flatwarming) või kuidas seda nüüd öelda. See oli uskumatu õhtu. Morgan kutsus Vanessa ka sellel korral sinna, kes siis pärast minu juurde ööbima tuli. Nalja sai paljupalju ning uusi tutvusi sain ka jälle kuhjaga. Värvide ja muude värkidega saadi kõik helendama ka. Kui tahtsime hakata koju kõndima, siis vihma sadas nii kõvasti, aga saime ühe sõbra käest, kes minuga samas linnaosas elab, vihmavarju ning rõõmsalt kõju jõudsimegi.

Laupäeval siis läksin linnaväljakul toimuvale marketile. Saatsin Vanessa ka koju ning Pam palus üht maitseainepakki osta, aga mida polnud, seda polnud. Raamatukogust jooksin ka läbi ning siis koju tagasi. Ma olin nii väsinud, polnud öösel väga pikalt magada saanud. Selle tulemusena väga palju laupäeval ette võtta ei suutnud. Plaanisin välja minna küll laupäeva õhtul, aga lõpuks enam tahtmist nii väga polnudki.
Ja pühapäeval olin sama laisk. Jooksmas käisin, joonistasin palju. Oli kutsus mind kesklinna Hiina uut aastat vastu võtma, aga lõpptulemusena ei läinud me sinna kumbki.

Esmaspäeval koolis sai hästi palju nalja. Naersin nii, et kõhulihased olid valusad. Kõik tüdrukud koolis nii armsaks saanud, et äraminek saab väga raske olema. Jagame riideid seal kõik ning saab muud naljagi tehtud.
Ning täna, teisipäeval, oli meil spordipäev. Täiesti teistsugune spordipäev kui Eestis küll. Läksime staadionile kogu kooliga ning tegime erinevaid kergejõustikualasid. Midagi tegema ei pidanud, osalemine oli vabatahtlik, lihtsalt seal pidi olema. Mina seal niisama istuda aga ei viitsinud ja tegin niimõndagi kaasa: kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 100m, odavise ja teatejooks. Elamus missugune. Mingi superhea ei pea olema, juba ainuüksi osalemise eest teenid enda majale puntke. Queensis kõik tüdrukud jaotatud siis nelja majja: Rae (kollane), Pickering (Oranž – MINA!), Dawson (punane), Ballard (lilla)
Mulle see süsteem väga meeldib. Enne spordipäeva kutsutakse kõik majad veel eraldi kokku ka ning mõeldakse hüüdlaulud/hõisked välja ja esitetakse neid spordipäeval lõunaajal. Teadvustatakse võitjad ja muud eriauhinnad.
Niiet mulle see väga meeldis.

Homme peale kooli on praegu kindel plaan minna surfama jälle üle pika aja. Mina ja Vanessa saime reedel tuttavaks Pete’ga, kes lubas ka tulla ja enda lauad kaasa võtta. Loodetavasti homme päevajooksul mingid asjaolud ei muutu jälle, tahan surfata!

Neljapäevaks-reedeks mingeid suuri plaane pole ning laupäeval kutsus Abi mind nende maja (kolmas siis nüüd, vana korter jagunes 3ks uueks) avapeole, või kuidasiganes neid taaskord nimetatakse.
Mis siis edasi saab, eks see näib. :)

Olge tublid seal ning varsti kirjutan jälle!

2010-02-09T11:51:00.001+02:00

Avas siis Maris pühapäeval ootusärevalt silmad. Ees ootas imeline päev. Kontserdilemineku plaanid olid juba pikemalt peas olnud.
Kui Maris end lõpuks voodist välja ajas ja kardinad avas, laskusid sombust taevast nähes suunurgad väheke allapoole. Kuid täitsa norgu end siin Dunedinist sellest lasta ei saa, siin sa võid neli aastaaega ka ühe päeva jooksul ära kogeda.
Kui hommikusöök söödud ja muud vajalikud toimetamised tehtud, siis seadis Maris suuna botaanikaaia poole. Ilm oli veel sama sombune, kuid lootust polnud ta veel täiesti kaotanud. Vihmavari oli kaasas, soojad jalanõud jalas, jakk seljas, sall kaelas ja müts peas. Ning olles veidi jalutanud, esimese vihmasaju ta endale kaela saigi. Jõudes botaanikaaeda, pidi ta kurvalt tõdema, et kontsert oli üldsegi ilma tõttu ära jäänud.
Mis siin siis ikka. Kõndis ta siis hoopiski linna ning ostis Jaapani toidukohast endale riisipalli lõunasöögiks. Olles nii paljude asiaatidega ja Aasia restoranidega ümbritsetud koguaeg, õpid sedagi hindama.
Kui kõht täis, tuju hea, seadis ta sammud läbi vihmase peatänava kunstimuuseumisse. Plaanis oli tal küll minna kahte kunstimuuseumisse, aga olles pühapäev, oli üks neist suletud. Näitus, mida ta aga vaatamas käis, oli hea. Veetis ta seal ikka üsna korralikult aega. Näitus koosnes fotodest ja selgitavatest tekstidest.
Hea meeleoluga näituselt lahkudes, jäi Maris täpselt enda bussist maha. Järgmine, kella viiene buss, tuli tund hiljem. Ainukene halb kokkusattumus oli see, et pühapäeval pool linna kella neljast alates surnud. Seega nagu te aimata võite, siis Marisel suurt midagi teinud polnud. Jalanõud ka hõõrusid ja jalatallad lõid tuld.

Ilm oli küll hiljem veidi soojem ja vihm jäi ka järgi, aga nagu te lugeda saite, siis polnud kõige imelisem pühapäev.
Ning üks asi, mis ma selle looga veel öelda tahtsin, oli see, et sellel päeval, kui ma linna läksin, oli väljas 8 soojakraadi. Päev varem oli neid 25-27.
Üritage nüüd keegi väita, et Dunedini ilm pole kiiresti vahelduv.

Esmaspäeval läksin siis aga jälle kooli. Koolipäev oli hea. Kui mitte ainult arvestada seda, et Rike tundis end üsna halvasti ning läks koju ja meie surfamisest ei tulnud midagi välja. Käisin õhtul veel jooksmas ainult.
Ning ega tänagi parem polnud. Ta siiamaani haige ning kesteab, millal jälle surfama saame.
Täna (teisipäev) esimese kolme tunni ajal oli meil loeng/koolitus meie tulevasest kooliaastast ning meie rollist kõige vanematena. Siin koolielu jaotatakse viimase aasta tüdrukute peale laiali. Meil on headgirl ja tema deputy, kes on siis kõige kõrgemal kohal. Järgmisena tulevad prefektid. Need on igal alal eraldi, kunstiprefekt, spordiprefekt, keskkonnaprefekt, rahvusvaheliste õpilaste prefekt, maori õpilaste prefekt, Pacific Island õpilaste prefekt, year 9 & 10 üldprefekt jnejne. Lisaks year 9&10 üldprefektidele, aitavad neid teised õpilased, kes on võtnud enda rolliks noortemate eest hoolitsemise, neile kogunemiste, ürituste ja form aegade (pm nagu klassijuhatajatunnid) korraldamisega.
Koolis on lisaks siis veel ka õpilasnõukogu, kunstinõukogu ja spordinõukogu, kus on lisaks iga suuna prefektile abiks teisi tüdrukuid ürituste korraldamise ja muusellisega.
See võib teile nüüd täiesti segadusseajavana mõjuda, kuid tegelikult pole hullu midagi. Siin tahetakse lihtsalt kaasata tegevusse nii palju õpilasi kui võimalik ning õpetajate ja õpilaste vahel on väga suur koostöö. Aitame noortemate osas jne.
Sellepärast oli ka tänane loeng üsna tähtis siin koolis. Rääkisime erinevate reeglite ja muuvajaliku paikapanemisest ning hiljem veel ka endale eesmärkide seadmistest ja nende saavutamisest.
Iga prefekt sai sõna ja rääkis enda tegemistest sellel kooliaastal ning räägiti veel meie tähtsusest kui eeskujudena.

Niiet mul oli täna ainult kaks tundi pealelõunal – matemaatika ja fotograafia. Need läksid hästi.
Jäime koos Rikega õpetajaga enda fotograafiaülesandest rääkima ning saime loa tulla peale tunde või vabade tundide ajal kunstiga tegelema.
Kuna surfamisest täna asja polnud siis tuligi kodu poole minek ette võtta. Bussis tabas mind äkitselt selline väsimus, et silmi oli raske lahti hoida. Kodus lugesin raamatut (Stephen King – The Green Mile) ja millegi muu suuremaga ei suutnudki hakkama saada.

Homme tavaline koolipäev. Vahetame Rikega peale tunde mõned fotod ning siis saan homme õhtul või ülehomme õhtul Joe’ga kokku. Ta tuleb Dunedinisse paariks päevaks, pole teda kaua näinud.
Ning reedel on ühe teise korteri avapidu, kuhu olen kutsutud, niiet sinna minek ning siis eks näib, mis nädalavahetus pakub. Laupäeva hommikul pidi keskväljakul üks market olema, sinna tahan minna.

Palju siin ette ei saa küll ennustada, üldiselt elan nii, kuidas tuleb. Niiet eks ma siis hiljem jälle kirjuta, kuidas läinud on ning mis mõttes on.

Tervitusi Uus-Meremaalt! :)

2010-02-06T07:50:00.001+02:00

Pole nüüd siia jälle mõni päev saanud kirjutada. Tihedad päevad on olnud, paljugi on juhtunud ning kuna alati Internetti ka pole olnud, siis sinna taha see kirjutamine on jäänud.

Teisipäeval seadsin siis esimest korda sammud kooli poole. Olen nüüd siis lõpuklass siin – ILMA KOOLIVORMITA! :D Ei ega mul tegelikult koolivormi vastu midagi nii väga polnudki, tegi hommikuti elu lihtsamaks, aga kui nüüd siin igapäevase 25 või rohkema kuumakraadiga näed neid vaeseid lapsi paksudes koolivormides, siis on ikka natukene hea tunne küll, et koolivormi enam pole. Saab kohe linna või randa (rand ~10min koolist) minna.
Teisipäeval oli kohe alguses ülekooliline kogunemine, kus räägiti mõningaid vajalikke asju ning saadeti siis üsnakiiresti uutesse Form klassidesse. Mina siis enda vana seltskonnaga koos pole ning uueks pm klassijuhatajaks Mrs Williamson, kes oli eelmisel aastal minu inglise keele õpetaja. Võibolla isegi ka tulevane, kui ühe aine juurde võtan.
Saime vajalikud paberid ja päeviku ning enamvähem lõpliku tunniplaani. Kuna minul tunniplaanis segadust polnud, siis sain kiiresti koju minna. Ootasin osasid tüdrukuid ning läksime siis peale kooli randa. Suurema enamuse päevast veetsin seal. Nägin seal ka punti minu väljastpoolt kooli sõpru ning olin nendega natukene aega ka.

Kolmapäeval oli mul siis vaba päev koolist. Olime eelmisel päeval Rike’ga juba kokku leppinug, et läheme surfama. Rike’l nüüd päris omaenda laenatud surfilaud, mida enda poisi kodus hoiab, kohe ranna ääres. See tegi mul elu palju lihtsamaks, pidin ainult wetsuit’i laenama (vabandust, aga eesti keeles see kõlab ju ikka väga imelikult, veelülikond?).
Surfamine oli taaskord imeline. See täiesti uskumatu tunne, kui sa suudad end nii õigesti ajastada, et sattud täpselt laine peale ja kihutad sellise hooga tagasi ranna poole. Kuigi see oleks püsti seistes kindlasti isegi veelgi vingem, pole ma kunagi püsti tõusmisele suutnud isegi mõelnud, kuna isegi nii poollamades on see tunne lihtsalt nii hea, et ma ei taa seal püsti rabeledes selle laua pealt maha kukkuda jälle. Vahepeal tekitab ikka suurt kibestumust, et miks ma ometi ei saa korralikult püsti seistes, aga seal kehtib küll täielikult reegel, et harjutamine teeb meistriks. Kõik surfajad küll ütlevad, et kui korra selle saad, siis ongi olemas. Jään seda hetke ootama siis. :D
Peale surfamist veel päevitasime ning läksin siis peale seda koju. Terri ja Bailey olid ka meie juures.
Kui nad olid ära läinud, siis läksin jooksma õhtul. Kogu see surfamisest tekkinud elevus oli ikka sees ja energiat nii palju.

Neljapäeval pidime uuesti surfama minema, aga Rike ütles, et Johnno lõhkus ta laua ära, niiet see ei mängi välja. Küll aga, et saaksime nädalavahetusel minna.
Sain siis hoopis lõunapaiku Chrisiga kokku. Sõime natukene ning siis läksime lihtsalt jalutasime ringi ja rääkisimerääkisimerääkisime. Täielikud omad naljad on meil tekkinud juba. :D
Ühel hetkel, kui botaanikaaias istusime, siis Daniel juhtus mööda kõndima ning jäi meiega sinna juttu rääkima natukeseks.
Peale paari tundi sain Vanessaga linnas kokku. Käisime poodides natukene. Algne plaan oli minna sushit sööma, aga kui lõpuks linna jõudsime, siis väga kummalgi kõht tühi polnud. (Siiamaanigi see tegemata, millalgi peab minema).

Reedel oli siis esimene koolipäev. Täitsa meeldis. Kõiki oli nii tore näha jälle. Esimene tund oli matemaatika, teine tund oli fotograafia, kolmas tund on tervel koolil iga reede vaba alati, sellel ajal oli meil ülekooliline kogunemine. Neljas tund oli mul ka vaba (hetkel mul ainult 5 ainet, siis 4 päeval nädalas on üks tund vaba, mõeldud nagu Study Period’ina) ning siis istusin teiste tüdrukutega Year 13 Common Roomis. Ainult meie lennu tüdrukutele mõeldud ruum, kus võib lõunat süüa, vabade tundide ajal olla jnejne. Ning viimane tund oli mul muusika.
Peale kooli läksime Vanessaga korraks randa, kuid kauaks sinna ei jäänud.
Õhtul kui koju jõudsin, siis sõin kiiresti õhtusöögi ära ja seadsin sammud linna poole jälle. Iga kuu esimesel reedel on selle kantrimuusikaklubi klubiõhtu, kus siis klubiliikmed saavad laulda ja niisama hästi aega veeta.
Alguses oli imelik, aga kui lõpuks noortega ühte punti sain, siis hakkas õhtu liikuma. Kõik nad laulsid ikka jubehästi ja see õhkkond oli seal nii vaba ja eriti vinge. Loodetavasti järgmisel kuul võib mind siis ka seal laval näha. Isegi linedance’i proovisin ära. :D Need polnud küll väga rasked, aga vinged siiski.
Õhtu venis jubepikaks, kell 1 jõudsin alles koju. Toodi autoga koju õnneks.

Ning täna siis pidin vara ärkama jälle. Läksime kell 11 surfama tüdrukutega. Rike sai uue surfilaua. See oli taaskord imeline. Lained oli sellel korral eriti võimsad ikka. Jalust niitsid nii mitmel korral maha. Soolavesi oli küll vahepeal südant pahaks ajav, kuid alla ei andnud. Peaaegu kaks tundi möllasime seal vees. Maagilisi momente oli jälle ning poolseismisi ka palju, aga nii täitsa mugavalt seisma hakata ei tundnud ikka väga kerge. Uus laud oli muidugi ka jälle.

Ning nüüd olen siis kodus. Käisin linnas korra kiiresti, ostsin paar vihikut ja muud nippet-näppet. Tahtsin raamatukokku minna, aga NZ tähistatakse täna Waitangi päeva ja raamatukogu oli suletud. Ma polegi tegelikult üldse kursis, et mis see päev endast kujutab.
Tulin siis varem koju, et puhata veidi. Millegipärast tundsin end nii kurnatult. Pilvitu taevas oli ka täna jälle, teist nädalat järjest. Niiet päike mõjus ka.
Iga päev siin 25-30 kraadi olnud. Lõpuks jõudis suvi kohale, kui kooli läksime. :D Aga vähemalt saab lühikeste riietega koolis olla ja jume jääb juba linnas liikumisestki peale.
Varsti on meil õhtusöök (täna eriti hiline meie pere kohta – 7 õhtul) ning siis lähen sõprade uue korteri nagu soolaleivapeole nö. Tundsin end vahepeal üsna kehvasti ja mõtlesin isegi mitte minna, aga tegin ühe pisikese uinaku ja mõtlesin ikka korraks sealt läbi minna. Vaatan nende uue korteri üle. Igakell saan ka ära tulla, kui tahan, see on see pluss, et nad nüüd siia nii lähedale kolisid. :D

Ning homme tahan minna botaanikaaeda ühele kontserdile. Seal igal pühapäeval sellised pooleteisetunni pikkused kontserdid. Siinolles ma pole üldse kontserditele nii palju saanud, kui olen tahtnud, niiet siis kasutan juhust. Seal palju jazzi, niiet täitsa minu rida.
Kellegi saab ehk kaasa ka ning siis peale seda tahaks minna ühele kunstinäitusele linna. Poole silmaga olen seda juba näinud, aga tahaks uuesti ja korralikult see läbi käia. Üks teine kunstinäitus on mulle ka tegelikult huvi pakkunud, aga siiamaani ei tea, kus see galerii on.

Ja siis uus koolinädal käes jälle. Lubasime Rikega, et käime rohkem surfamas nüüd. Niiet esmaspäeval peale kooli jälle. :)

Selline on siis minu elu siin olnud.
Naudin nüüd kuumust ja päikest paljupalju ning käin surfamas veel nii palju, kui ilmad lubavad. Siin käiakse tegelt talvelgi, aga ma nii hull veel pole. :D

Olge siis tublid seal!
(Ning Meril, tagantjärgi veelkord: PALJIPALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!)

2010-02-01T13:54:00.001+02:00

Reedel jäigi Vanessa siis minu juurde.
Käisime tema sõbra Harley kunstinäitusel, kõndisime veel linnas ringi peale seda ning siis läksime minu juurde.
Viskasime Pami ja Stu’ga veidi nalja, vaatasime American Idol’it ning siis läksime minu tuppa filme vaatama.
Vaatasime Adventurelandi, pisikese jupi P.S, I love you’st ning järgmisel hommikul vaatas ta poole Kuum Pirukas 5’st ka.

Laupäeval sain siis Chrisiga üle pika aja kokku. Saime botaanikaaias kokku, jäi täpselt mõlema kodu vahepeale ning istusime ja rääkisime niisama juttu. Polnud teda kaua näinud ja naljakas oli.
Peale paari tundi hakkasin kodupoole tagasi minema ning sain Nathanilt sõnumi, et kas tahaksin tulla nende uut korterit vaatama. Sõin kodus õhtusöögi ära ning siis peale 7t tuli ta mulle autoga järgi.
See on esimene uus koht, kus siis nüüd käinud olen. Mulle meeldis.
Hetkel veel rahulikum ja puhtam, kui see eelmine koht ka.
Ning nad on ehitanud puuonni, või vähemalt selle põranda, kus peamise osa õhtust kõik koos siis veetsime ka. Hästi naljakas oli. Polnud neidki kaua näinud.
Hiljem läksime lähedalasuvasse parki ühele tüdruku sünnipäevale. Sinna kauaks ei jäänud küll. Külmaks hakkas minema ning nii huvitav polnud ka, olime ikka enda sama seltskonnaga.
Ning siis mingil hetkel läksin koju. Õnneks uued korterid nüüd mu kodule palju lähemal, kohe parem kohe.

Pühapäeval siis tuldi mulle 11.30 järgi ning sõitsin päevaks Brightoni ja Taieri Mouthi. See oli selle muusikaklubi, millest ma teile rääkinud olen, piknikupäev. Sõitsin koos täitsa võõrastega, aga sai nendega räägitud ja täitsa tore oli. Brightonis oli veidi selline laada moodi. Esinejad ja väiksed putkad ja sellised asjad. Atraktsioone ka.
Nii kuum ilm ja täiesti pilvitu taevas oli, et läksin randa ning jalutasin niisama ringi. Päike väsitas lausa. Aga hea oli.
Peale seda sõitsime edasi siis Taieri Mouthi, kus olid kõik need klubliikmed. Enamusi noori sellel korral polnud, niiet väga huvitav polnud, aga asjalikke vestluseid sai ikka maha peetud.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, olin tohutult väsinud küll. Sain varakult magama vähemalt.

Täna siis aga sain lõunapaiku linna mindud. Sain Vanessaga kokku. Käisime postkontoris ja jalutasime niisama ringi. Sain aru, kui palju teda igatsema jään, kui ta ära läheb. Ta läheb tagasi Saksamaale juba aprillis.
Suured plaanid üksteisele külla sõita on juba vähemalt tehtud. Vanessa, Rike ja Charlotte mulle nii kalliks saanud, et ühe Saksa tuuri peab kindlasti tegema. :)

Ning homme siis koooli.
Lühike päev küll. Saan tunniplaani ainult ja õpilaspileti jaoks tehakse pilt ära.
Peale seda läheme tüdrukutega randa, lubas imekenat ilma. Saab päevitada veel natukene.
Kolmapäev-neljapäev kooli pole jälle ning reedel siis esimene koolitundidega päev.
Kolmapäeval veel ei teagi, mis teen. Neljapäeval on plaanis Chrisiga kokku saada ning ning reedel on esimene muusikaklubi õhtu. Lähen vaatan, mis see endast kujutab.

Ja sain Pamilt loa Queenstowni Joe ja Seani juurde, kes seal Seani isa majas elavad, juurde ka paariks-kolmeks päevaks minna. Nüüd pean veel kooli ja organisatiooniga rääkima ning näen varsti Queentowni ehk loodetavasti ära. Joe’d pole ka nii kaua näinud.
Eks ma kirjuta siis siin.

Olge tublid igastahes! :)

2010-01-28T23:14:00.002+02:00

Nuud olen siis juba nadalakese tagasi kodus (Dunedinis) olnud ning paevad on olnud usna tihedad.
Esmaspaeval ei suutnud midagi teha, magasin lihtsalt natukene. Bussisoit oli ju ka nii pikk ning seal magama ei suutnud jaada, seega olin paris kurnatud.
Teisipaeva hommikul laksin kooli. Pidin enda ained ara kinnitama ja tuhjad kohad ara taitma. Tulevase oppeaasta aineteks siis Naitlemine, Fotograafia, Muusika, Matemaatika: Algebra ja Turism. Viimase pidin votma, kuna selle koha peal midagi muud votta polnud. Aga voib taitsa huvitav olla, niiet ma taitsa rahul. Viimasel kooliaastal voib votta 5 voi 6 ainet. Kui viis, siis on vabasid tunde lihtsal rohkem ja saab seal iseseisvalt oppida, kodutoid teha voi lihtsalt raamatuid lugeda. :D Kui mul nendest vabadest tundidest villand saab ja enam midagi teha pole, siis votan English Skills (Inglise keele oskused? :D) kuuendaks aineks.
Peale kooli sain laksin randa Vanessat ootama. Ning siis lihtsalt istusime Vanessaga rannas ja raakisime juttu. Polnud teda nii kaua nainud. Peale seda seadsin suuna internetikohvikusse ning siis koju.

Kolmapaeval pidime Vanessaga randa minema, kuna siin terve nadal vaga ilusad ilmad olnud, aga tuli valja nii, et ei nainudki teda sel paeval. Laksin Jolene, tema venna, Ethani ja Hamishiga botaanikaaeda, kus kaisime ringi ja raakisime niisama juttu. Peale seda laksime Jolene juurde lounat sooma ning mangisime Guitarherot. :D Siis Ethani juurde niisama istuma ja juttu raakima. Ethan on vanematest lahku kolinud ja uurib lihtsalt uht tuba uhes majas.

Siis eile, neljapaeval, laksime me hommikul sama seltskonnaga (peale Jolene venna, kes oli eelmisel paeval ka ainult botaanikaaias) kaltsukatesse shoppama. :D Poisid ei viitsinud kull vaga jurada, kaisid niisama muudes poodides ka, aga meie Jolene'ga siis tegime uhe kaltsukatuuri. Peale seda nad laksid koik peale lounat toole ning ma laksin lihtsalt raamatukokku, uurisin osasid raamatuid ja kontrollisin enda meili, kus sain haidhaid uudiseid. Ostsin uhe pisikese koti kirsse (siinsed kirsid nagu eesti murelid) ning joudsin veel muusikapoes ka ara kaia, enne kui Vanessaga kokku saime. Ilm oli kull hasti kena jalle (ja mul olid liiga paksud riided seljas), aga rannas ujuda oleks paris kulm olnud, niiet Vanessa oli nous tulema minuga Moana ujulasse. Tegime alguses vees jooksmist (Aquajogging), tema peab seda tegema enda polve parast ning ma tahtsin lihtsalt proovida. See ikka vasitab kull, aga mulle taitsa meeldis. Parem kui tavaline sorkimine. :D

Niiet niipalju olen ma siis suutnud siiamaani teha. Tana on plaanis ohtul uhele naitusele minna Vanessaga ning siis ta tuleb siia ooseks minu juurde. Kes teab, mis homne toob. :D
Praegu mul kedagi kodus pole. Laksid toidupoodi ja muudesse poodidesse ka, aga ma ei tahtnud vaga kaasa minna. Olen siin laulnud ja niisama lallanud. Nuud siis kirjutan blogi ka, uurin natukene muud ka internetist ning eks siis vaata, mis ette votan.

Loodan, et teil seal laheb hasti ja kulm pole taitsa ara votnud. Nautige enda korralikku talve! Ma siin olen korralikku suve ainult viimane nadal saanud. Aga naudin ja ei virise uldse. :)

Olge tubliid!

SURFAMINE!

2010-01-22T08:42:00.003+02:00

Täna käisin surfamas ja see oli täiesti USKUMATU!
See oli üks minu suurtest soovidest, mida siinoleku ajal tahan kindlasti ära proovida. Ning tehtud saigi!
Kui olime telkimas, siis sattusime Eleishaga juhuslikult rääkima surfamisest ning sellest, kui väga ma seda teha tahan ning siis ta ütleski, et tal endal laud olemas ning kui kuskilt need veeülikonnad saame, siis ta saab õpetada, kuidas see käib.
Täna siis võtsime hommikul suuna linna poole.
Lained olid vägevad ja vesi oli ka õnneks täitsa soe.
Johanna läks esimesena pooleks tunniks ning siis mina järgi. Juba see esimene tõuge laine poolt oli kirjeldamatu. Ja siis ma ei saanud veel püstigi. :D
Püsti saamine üldse üks lihtne asi polnud. Laud oli veidi lühikene ja siis oli hästi raske esi- ja tagapoolt tasakaalu saada, et ma ühele poole liiga palju ei suruks. Läksin juba täitsa kaugele välja, kuna seal olid tugevamad lained ja siis oli veidikene kergem sõita. Põlvitasin seal laua peal palju, aga nii püsti seismise äärel olin ainult paaril korral. Ühel korral olin ikka jalgadel ja poolseisin seal (Eleisha küll ütles, et ma seisin, aga endale jättis väga sellise poolseismise mulje, jalad oleksid olnud nagu veidi liiga palju kõverdatud. :D)
Teisel korral pidime jälle veidi kaugemale minema ja siis lõpetasime täiesti teises ranna otsas. Ehmatasin korraks juba ära, kui suurele kivirahnule lähemale liikusime. Ja kaldale on ju ka nii raske tagasi saada.

Aga avastasin enda jaoks ühe uue armastuse jälle. Teeks seda väga tihti, kui Dunedinis ranna lähedal elaks. See vajab küll harjutamist ja seda pole mul kahjuks olnud. Kui korra nõksu kätte saad, siis on olemas ka. Loodan, et ehk saan pühapäeval uuesti minna Eleisha kodu lähedale ühele rannale, aga pole veel kindel.
Kes iganes aga saab, proovige! Kui veel proovinud pole.

Naljakas, et siiamaani ühed meeldejäävamad mälestuses kõik veesportidest: surfamine, merel kanuutamine, purjetamine perel ja parvetamine jõel. Võib vist öelda, et vesi on mulle ikka väga südamelähedane. :D

Heihei.

2010-01-18T11:34:00.002+02:00

Nüüd siis olen Christchurchis hetkel, istun diivani peal ning vaatan, kuias Shonaugh ja Liz telekat vaatavad. Teisisõnu olen siis Johanna vahetuspere juures. Johanna ise joonistab ja kuulab muusikat teises toas.
Jaanuari alguses seadsin siis suuna Christchurchi poole ning ööbisin ühe öö Shonaug sõbra Eleisha juures. Johanna oli perega läinud juba varem matkama ning siis liitusime nendega kuskil 4-5 päeva hiljem. Ütleme nii, et kahe päeva jooksul oli kokku palju sõitmist. Dunedinist Christchurchi on 5.5 tundi ning Christchurchist Nelsoni lähedusse veel sama palju.
Esimesel ööl olime siis Quinney's Bush'is. Siin on sellised suured pargid, kus inimesed telkidega ning vagunelamutega tulevad. Maksad iga öö eest veidi raha ning seal siis WC'd, dušid, köök ning elekter olemas.
Järgmisel päeval seadsime aga suuna Kaiteriteri poole. See siin selline üldiselt kuuma ilmaga rannalinn. Väga ilus koht. Olime seal kokku siis nädalakese.
Teisel päeval oli kohe eriti ilus ilm, siis läksime randa ja päevitasime natukene. Meiega koos olid seal ka Shonaugh sõbrannad Dani, Rosie, Eleshia ning viimase õde Krystelle. Kuna Kaiteriteri on koht, kuhu paljud Christchurchi inimesed telkima tulevad, siis oli neil kõigil seal tuttavaid ning õhtuti tegevust jätkus.
Edasi läksid ilmad selliseks sombusemaks, kuid õnneks lahinal koguaeg vihma ei sadanud. Osadel päevadel sõitsime natukene ümbruses ringi ning õhtul saime tüdrukutega nende sõpradega kokku.
Viimasel päeval enne tulekut saime jälle hästi kuuma ilma, aga siis pidime juba hakkama ära tulema.
Tagasisõidu ajal käisime ka Johanna vahetusvenna Raymondi juures, kellega sai veidi lihtsalt juttu aetud ning ka osad DVD laenatud. Küll tal on ikka filmikogu.

Peale tagasitulekut järgmisel päeval sai lihtsalt lesitud ning teleseriaali Skinsi esimest hooaega vaadatud. Võtsime Ray käest kõik kolm hooaega. Kohati ikka segane ja hull seriaal on, aga väärt vaatamist.
Laupäeval sõitsime Kaikoruasse, kus Ray (Johanna vahetusvend) elab ning ta lubas meid purjetama viia. Mõtlesin, et see on selline tavaline jahil purjetamine, aga saime üllatuse osaliseks. See oli uskumatu päev! Ray'l on selline üheinimese purjekas, millega võistlemas ka käiakse. Kuna meri oli tormine, siis sellel korral ma kahjuk delfiine siiski näha ei saanud, tegime ainult pisema ringi kaldast mitte väga kaugel. Sellest hoolimata oli see täielik seiklus. Mitmel korral hakkas ikka ümber minema ja kuna ma seal ees ninapeal lamasin, siis suutsin ikka täielikult merre ka kahel korral kukkuda. :D Ei aga ma ei kahetsenud mitte karvavõrtki, nii palju nalja sai.
Pärast seda sõime Ray juures õhtust ning siis seadsime suuna tagasi Chch poole.

Pühapäeval olime Johannaga tohutult laisad ning lesisime kodus ja vaatasime Skinsi teist hooaega. :D Õhtul käisime poes ja jalutamas ainult.

Täna, esmaspäeval käisime Johannaga jalutamas veel, ühes kaubanduskeskuses saime ära käidud ning Johannale kingad said ka ära ostetud. Õhtul käisime veel kiikumas ja niisama juttu rääkimas.

Homme veel linna arvatavasti, vaatan Christchurchi vaatamisväärsused ära ning linnas muusikapoodi tahan ka minna.

Kolmapäeva õhtul läheme IGO juhtide juurde õhtust sööma ning niisama muljetama. Kasutavad juhust, et ma Christchurchis olen

Neljapäeval tahame minna Eleishaga surfama. Minu esimene kord. Loodetavasti ilm on sellele vastab. Eleisha varem ei saa kahjuks, muidu läheks juba varem.
Ning peale seda neljapäeval või reedel sõidame Läänerannikule. Näen selle poole Uus-Meremaast ka ära. :)

Tahtsin enne kooli veel paariks päevaks Joe juurde Queenstowni minna, aga nüüd ma polegi kindel, et kas jääb aega. Pean vahetusperega veel rääkima kui tagasi lähen ning kui kõik ülejäänud asjad aetud, siis näen Queenstowni ka loodetavasti ära. :)
Eks ma anna teada.

Ja palju pilte tegin kogu selle telkimise ja purjetamise jooksul, niiet neid näete ka, kui ma Dunedinis tagasi olen.

ELU ON ILUS!
Nii palju mõtteid ja ideid tekkinud, et lõhkiminemise tunne juba on. Shonaugh ja Johanna on pidanud hüppavat ja tantsivat Marist juba mitu päeva siin taluma.

Olge tublid!

Tiki tour.

2010-01-04T04:17:00.001+02:00

Aastavahetus!

2010-01-04T04:14:00.001+02:00

2010!

2010-01-04T04:11:00.001+02:00

Siin see nüüd siis ongi. Rõõmus ja samas kurb tõsiasi, et ma saan nüüd öelda, et ma tulen juba sellel aastal tagasi.
Loodan, et kõigil möödus aastavahetus vingelt!
Minu aastavahetus siin kaugel lõunas oli uskumatu. Ning üsna kindlalt ka unustamatu! Nii palju naermise ja laulmisega polegi ma siin ühe õhtuga suutnud ehk hakkama saada veel. No nüüd igastahes on linnuke kirjas.
Olin siis Jolene juures. Kuna ta lõpetas töö veidi enne kümmet, siis läksin bussiga tema töö juurde, ootasin tema autos kuni ta töö lõpetas ning siis sõitsime tema juurde. Olin sellel hetkel küll esimene, aga kohe peale seda tulid ka Ethan, Connor & Ashley (ma pole kindel tegelikult, kuidas tema nime kirjutatakse). Ning kui olime majja sisse saanud, siis oli juba ukse taga ka Hamish. Selline hea seltskond, polnud liiga palju inimesi. Ma teadsin sealt peale Jolene põhimõtteliselt ainult Hamish’it, kuna ta käib Kings’ist meie Drama tundides. Alguses oli ehk veidi imelik, kuid ei, ma sulasin kiiresti sisse. Mingil hetkel me lihtsalt naersime ja naersime, rääkisime, naersime. Ethan ajas sellist juttu suust välja vahepeal, et keegi ei suutnud naeru tagasi hoida lihtsalt.
Kui meeleolu oli juba ülev, siis võttis keegi välja Singstar’i ja nii see õhtu jätkuski. See on esimene kord, kui ma sellega laulnud olen ning see oli naljakas. Eriti kui keegi sõna otseses mõttes lollitades seal kaasa huilgab. Väga hea meelelahutus oli meile sellest igastahes. :D Kurk oli kähe pärast ja põsesarnad naermisest nii valusad.
Kui kell siis liikus keskööle lähemale, panime raadio tööle ning lugesime nendega sekundeid kaasa. See oli vinge. Sellist möllu ja hüppamist ja tantsimist, mis pärast seda toimus, on raske kirjeldada. :D Connor and Ashley laksid peale keskööd mingil ajal koju ning Ethan ja Jolene vajusid ka kuskil peale kella 1 ära.
Mina ja Hamish olime siis ainukesed vaprad. Istusime maha ja rääkisime ülejäänud aja juttu seal lihtsalt. Sain teada, et ta on järgmine inimene, kes kavatseb tulevikus Euroopasse õppima minna. Šotimaale siis seekord. Kuni me lõpuks peale kella 3e magama saime. Mõnikord ma olen ikka väga hakkaja terve öö üleval olla, aga sellel korral oli uni lihtsalt nii tugev.
Ning te ei kujuta ette, kui paljud siit tahavad Euroopasse minna. Kui ihaldatud paik see siin on. Paljud tahavad samamoodi seal pisikeste riikide keskel olla, et saaks rohkem reisida. Uus-Meremaa ju üsna isoleeritud siin ning paljud on siit ainult Austraalias käinud, kui sedagi. Eks igal paigal ole ikka plusse ja miinuseid.
Aga see oli uskumatu õhtu. Pilte tegin ka ning järgmises postituses lisan osasid pilte ka, mis sellest õhtust tegin.

Ning kiiresti mainin veel, et eile, pühapäeval, käisime pisikest pühapäevasõitu tegemas. (Tiki tour, nagu nad siin peres seda nimetavad. :D) Läksime mööda mägesid ning see vaade, mis seal oli, on kirjeldamatu. Ma üritasin küll teha pilte, aga piltidest jääb nii palju puudu ja see ei ütle üldse nii palju, kui peaks. Põhimõtteliselt terve sõidu lihtsalt vaatad uudistades ringi, enamus ajast suu lahti. Mingeid pilte kül teile näitan.
Jõudsime siis lõpuks välja Karitane külla ning läbi sõitsime ka osadest teistest asulatest, aga ma nende nimesid ei mäleta. Käisime rannas, nautisime päikest jne. See oli mõnus pühapäev.

Ning sellel kolmapäeval sean suuna Christchurchi poole jälle. Lähen Johanna perega telkima Lõunasaare tippu Nelsonisse. Kuskil 1,5 nädalaks või nii. Ehk saan pärast veidi Christchurchis ka ringi vaadata, eks siis näib.
Niiet arvatavasti ma teile enne tagasitulekut midagi ei kirjuta. Ma teen palju pilte, siis lisan need siia üles.

Olge tublid! Ning nautige enda õiget ja korralikku rohke lumega talve. Osad inimesed on mind ikka siin juba kadedaks teinud. :D

PIDUUUUU!

2009-12-31T04:45:00.001+02:00

HEAD VANA AASTA LÕPPU NING VEEEEEEL PAREMAT UUT!
Oeh, siin ei tähistata seda üldse nii palju, kui Eestis, aga vinge tunne on ikka. Ilutulestik on tavainimestele keelatud, ainult linna poolt on keskväljakul ilutulestik ja kontserdilaadne.
Pidin alguses sinna minema osadega, aga otsustasin nüüd ikkagi vana aasta Jolene’i juures minema saata. Kuna ta elab aga üsna kaugel, siis pole kindel, kas kesklinna läheme.
Pidin neid homme kolimisel aitama, aga sain just sõnumi, et nad kolisid suurema osa juba täna, niiet minu abikätt sinna vist enam vaja ei lähe. Eks ma millalgi lähe neile sinna uude kohta külla.

Täna olen aga endale juba ühe paari kõrvarõngaid meisterdanud. Olen täitsa rahul, mis lõpptulemuseks sain. Kuna mul vahetusema siin on seda juba nii pikalt teinud, siis tal kõik vajalikud vahendid olemas ning proovisin täna ühe paari teha, et järgmisteks tean täpselt, mida pean ostma ja ideed saavad varem peas valmis tekkima. Ehetekarp on väikseks jäänud ainult. Tahan ise tegemist jätkata ka kindlasti.

Varsti siis juustega mässama ja muidu korda sättima. Siis tulevad siin külalised ning varsti peale seda lähen minema ka. Lähen Jolene töö juurde ning sealt sõidame tema juurde. Pole osasid koolikaaslaseid niii pikalt näinud. Queens’i ja Kings’i noored tulevad kokku. Võtan kaamera kaasa jälle ja jäädvustan need ajaloolised hetked. :D
Avastasin 15.detsembril, kui sai 5 kuud täis siin kaugelkaugel, et olen teinud 3000 pilti. Te oleksite pidanud mu vahetusema nägu nägema, haha. :D

Igastahes, ma loodan, et vana aasta lõpp möödub ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta ning ärge siis lollusi tehke! Või tegelikult tehke ikka. :D

Ei ole praegu enam rohkem kirjutada, järgmise korrani.
Tsauuuu!

Ja veel.

2009-12-27T06:11:00.001+02:00

Minu esimesed (ja loodetavasti mitte ainukesed) kuumad jõulud.

Ange (host-õde) & James.

Bethany & Pam ning James’i vend Dan.
Pidulised. Lee & Jamesi perekond.

James’i ema keksuga mängimas. :D

Ange & James.

Lee & Bethany.

Jade, Bailey & Stu ning Lily. (Lily kannab minu kingitud Eesti särki).

Need, kellega ma siin koos elan ning maalid, mis ma neile jõuludeks maalisin.

Kreisi Stu – igapäevane nähtus.
Jade.
Naabritüdruk.
Lee.
Pam & Stu.
Naabritüdruk jälle.

HÄID JÕULE!

Veel natukene pilte.

2009-12-27T06:06:00.001+02:00

Tegelinskid.

Esimesed pildid.

2009-12-27T06:00:00.001+02:00

Leidsin osasid vanemaid pilte ka Lee kaamerast, saan neid siin näidata + osad minu kaameraga tehtud pildid. Minu host-perekond, osaliselt. Üljäänud on ülejärgmises postituses – jõulupildid.
Stu – vahetusisa & Lily tagaplaanil.
Jade & Bailey – õetütred.
Lily – kõige pisem õetütar.
Bailey.
Jade.
Mikhail, Bailey, Terri. Host-vend, host-õde ning viimase tütar.Mikhail & Lily. Host-ema sünnipäev. Stu, Bethany & Jade. Stu & Bethany.

Mingi võõras tüdruk, kelle me tee äärest pildistamast leidsime.

HÄID JÕULE!

2009-12-27T05:11:00.001+02:00

Mitte, et ma selle postitusega oleksin hiljaks jäänud küll.
Loodan aga, et teil kõigil olid imelised ja valged jõulud, ma ei saanud varem postitust üles lisada, pole netti juba kauakaua olnud. Lisan pilte ka üles, vahepeal nii mõndagi on pildistatud.

Räägin siis natukene enda jõuludest ka. Meil siin kaks nädalat enne jõule on olnud üsna kohutava ilmaga. Sadanud on põhimõtteliselt iga päev. Võib olla üksikuid kuivi hetki, aga vähemalt korra vihma sai kindla peale. Tihtipeale sadas terve päev. Ning eelmine pühapäev saime peaaegu tormitugevuse tuule ja rahet ka. Niiet ilmaga pole siin just vedanud.
KUID. Päev enne jõule, jõululaupäeval, saime me täiesti uskumatult kuuma ja kuiva ilma. Õigemini seda arvasime me sellel päeval, me ei osanud arvatagi, milliseks jõlupäev osutub.
Mina käisin linnas, ostsin küpsetamiseks vajalikud asjad ning läksin Pami töö juurde, et autoga koju saada. Muud erilist sellel päeval ei toimu, siin tähistatakse jõule 25ndal, olime lihtsalt hästi kaua üleval. Me Lee’ga saime peale 2 magama. Ta veel pakkis kinke ning ma rääkisin temaga niisama natukene juttu. Ja kuna ma alustasin juustukoogi küpsetamist nii hilja, siis võtsin selle niikuinii alles natukene peale 12 välja.

Järgmisel päeval siis ärkasime jubedalt vara üles. Kasutasin kohe võimalust ning nii kaua, kui kõik siin toimetasid veel ja duši all käisid, siis mina katsin enda koogi šokolaadiga ära ja panin külmkappi veidikeseks, et see tahkeks muutuks.
Kui olin sellega lõpetanud, siis ootasid kõik, et ma kiiresi riided vahetaksin, kuna mis te arvate, kes jõuluvana mängis? Õige vastus, mina. :D
Tahtsin siin jõule teha eesti moodi, et pead endal kingid välja teenima, misiganes laulu, tantsu või salmiga. Aga ei läinud läbi. Alguses oli hea mõte küll, aga kuna siin oli neid kingitusi selline hunnik, siis oli ehk paremgi, et me neid etteasteid siin ei teinud. Jade juba üksi sai kuskil 14-15 kingitust siin kodus. Mitte, et ma ei ütleks küll, et ta on minu meelest ära hellitatud, aga eks see ole nende otsustada.
Peale seda sõime esimest korda terve perega kõik koos hommikust ning siis sättisime end kõik korda ja seadsime suuna Terri juurde. Et pisikestele seal kingid üle anda. Bailey ja Lily on täielikud inglikesed.
Me sinna kauaks küll ei jäänud, pidime kella 1ks Ange juurde minema. Ning ilm muutus aga üha kuumemaks ja kuumemaks. Ange juurde jõudes oli ainult Bethany seal sellel hetkel. Aga kõik hakkasid üsna samal ajal ilmuma. Jamie (James – Ange’i elukaaslane) perekond tuli ka sinna. See oli vinge, kui Jamie ema küsis, et kas mina olen Ange õde. :D No eks põhimõtteliselt ju, host-õde.
Pidasime siis BBQ laadse jõululõuna. Palju salateid, vorstid, grill-liha, grillitud juurviljad, külm liha jnejne. Süüa jagus igastahes. Siis vahepeal tegime kingitseremoonia ning kõik said enda kingid kätte. Peale seda aga tuli magustoiduring ning ma ütlen, et selline lõhkiminemisetunne oli peale seda. Paljusid asju ma ei proovinudki, kuigi oleks tahtnud. Imehäid asju oli seal. Sain Ange’lt ühe valge šokolaadi trühvlite retsepti. Peab katsetama varsti.
Tegin seal pilte, jõin natukene veini, kuid peamiselt punch’i (esimest korda elus, jee. :D), kuna see oli kõige külmem jook, mida sealt leidsin. Kui lõpuks välja istuma läksin, siis ma võin vanduda, et kuuma oli vähemalt 33-34 kraadi. Õhku polnud üldse. Täiesti lämbe ilm. Muidugi hea, et lõpuks sooja sai ja kõik, aga see niitis küll jalust maha. Ange’i ja Jamie kraadiklaas ei näita üle 30 ja sinna jõudis see juba üsna alguses.
Kogu siin oldud aja jooksul ma pole üldse palju päevitadagi saanud. Üksikuid kuumi päevi on ikka olnud, aga siin on jälle alati päev, et kui on liiga kuum päev, siis ei saa väljas olla. Nii harjumatu, kuna Eestis on päiksega nii lihtne kohe päevitama kuskile minna. Uus-Meremaa kohal on aga osooniauk ja ultraviolettkiirgus on väga tugev ja ohtlik veel pealekauba. +30spf päikesekreem on peal koguaeg, aga ikka võtab punaseks, kui kauem päikesekäes oled.
Siin on veel selle pärast ka raske päevitada kuna ilm vahetub nii kiiresti. Isegi kui ühel hetkel on pilvitu päikseline ilm ja tahad päikest võtta, siis kuskil poole tunni-tunni pärast on sul üleni pilvine taevas. Kuigi ka läbi pilvete on siin päike väga tugev. Ükspäev lugesin põlvpükstega aias raamatut ja siiamaani mõlemal jalal ühe külje peal päris korralik triip. Nendest peab mingil hetkel lahti saama loodetavasti.

Ning nüüd täna, 25ndal (boxing day), käisime Terri juures jällegi, kuna Bailey’l on täna sünnipäev. Olime seal veidi aega, sõime natukene ning siis läksime ära. Nägin osasid Terri sõpru, kes olid sünnipäevale tulnud. Enamustel olid ka lapsed, mitte kõikidel küll. Kui tulime ära, siis Jade jäi sinna ning kuna Pam oli hommikul tööl, siis ta läks pärast ja soovis Bailey’le õnne ja täi Jade'i koju.
Peale palju ei teinud. Lõunapaiku hakkas vihma sadama jälle, sadas terve õhtu, niiet välja ei hakanud ronima. Võtsin end kätte ja hakkasin päevikusse osasid asju kirjutama. Kirjutan seda nagu blogile lisaks, et asju, mida siia kirjutada ei saa, jäädvustan seal. 13 lehte kirjutasin, usute või mitte.
Hiljem mängisin Stu’ga playstationit veidi, kihutasime võidu. Ning siin ma nüüd olen, kirjutan blogi. Kuulen, kuidas vihma lahistab jälle väljas.
Ma postitan selle blogi küll homme, siis kui ma netti saan, aga kirjutan seda täna, laupäeval.
Homme polegi väga plaane. Kavatsen pikalt sisse magada. :D Ning kuna õhtul lubas ilm ilusaks minna, siis kavatsen jooksma minna ning vaadata, et ehk leian kuskilt netti.
Järgmisest nädalast ei tea veel midagi. Vaatan, mis ette tuleb.
Ja aastavahetuse plaanid on ka nüüd jälle lahtised. Jolene kutsus mind enda juurde, koos osade koolikaaslaste ja muude sõpradega. Ma olin alguses kahe vahel, kuna olin mõelnud korterisse minna ja siis keskööl linnaväljakule ilutulestikku vaatama jne. Jolene ei kavatse linna minna, sellest on kahju. Kuid arvatavasti lähen siiski Jolene juurde. Sain temaga eelmisel nädal ka kokku, jõime linnas kakaod ja rääkisime niisama juttu. Ma polnud teda peale kooli lõppemist üldse näinud.
Loodetavasti saan järgmisel päeval, 1sel ikkagi neid kolimisega aidata ja nendega lihtsalt aega veeta. Eks ma homme-ülehomme saada Kat’ile või Nathanile sõnum, et kuidas neil plaanid siiamaani on.

Küll te siis millalgi kuule.
Aga teile soovin igastahes vinget aastavahetust ning hästihästi head uut aastat!
Ilusaid pühasid. :)

2009-12-22T03:27:00.001+02:00

Pole nüüd siia jälle mingi aeg kirjutanud. Nii mõndagi on juhtunud, kuid väga kiiret elu üleüldiselt pole elanud. Laisk olen olnud lihtsalt.
Siin on ka viimased kaks nädalat iga päev ainult sadanud, niiet väga suve nautida pole jõudnud.
Hetkel olen küll Ange’i kohvikus, joon kakaod ning kasutan nende traadita Internetti. Mõtlesin, et annan kiire ülevaate, mis vahepeal toimunud on.
Suur jõulusagin on siin kõigil sees, kuigi jõulutunnet minul väga just pole. Aitasin siin enda host-emal küpsetada viit jõulukooki (põhimõtteliselt keeksid siis) ning nende küpsemise lõhn tekitas esimest korda jõulutunde küll. Kuigi seda kooki on nii palju, et ma ei imesta, kui me lõpetame nende söömise veebruaris alles. :D
Eelmise nädala lõpus võtsin siis võtsin rahulikumalt.

Kolmapäeval oli Jade’i nõustamise lõpetamine. Läksin koos Lee ja Pamiga sinna. Tema nõustaja pidas kõne, Jade pidas kõne ning kui kõik hakkasid seal pisaraid valama, siis teades mind, läksid mul ka silmad märjaks kohe. Eks sellest ole mingil määral ikkagi kasu olnud talle. Loodetavasti vähemalt.

Ning reedel siis läksime Pami ja Lee’ga poodidesse jälle natukeseks. MIngid jõulukingid olid ikka puudu. (Kuigi minu arvamus on, et neil see juba läheb natukene käest ära, kingikuhi seal puu all ulatub mul varsti põlvedeni juba. Ma tegin pilti ka, järgmisel korral riputan siia üles.)
Mingil hetkel tekkis mul selline nõrkus terves kehas, et koju jõudes lihtsalt lamasin voodis ja lugesin raamatut. Kui see oli aga üle läinud, siis tekkis sellline igavustunne, et pidin seal täitsa hulluks minema juba. Kellegagi aga väga kontakti ei saanud.

Laupäeval läksin linnapeale, kõndisin terve tee kuni teise linna otsa välja põhimõtteliselt. Siis sain ühendusse Johannaga sõnumite teel ning kuulsin, et üks saksa poiss sõidab päev hiljem tagasi Saksamaale. Oli siis väike ärasaatmine samal õhtul. Otsustasin siis ka korterisse minna. Olime natukene aega seal ning siis läksim Anna juurde, Andrew tüdruksõber. Olime seal paar tundi ning siis nad tahtsid ühe Heleni sünnipäevale minna, mina polnud teda varem näinud. Kõndisime siis sinna (palju kõndimist ühe päeva jooksul. :D) ning olime seal ainult poole tunni ringis. Paari tuttavat nägin, aga see oli põhimõtteliselt ka kõik. Linnas nägime Oli’t veel ning paari teisi tuttavaid.
Kui lõpuks korterisse tagasi läksime, siis pidasime pisikese BBQ ja rääkisime niisama juttu, kuni lõpuks kõigil uni nii suureks läks ning ma diivanile magama vajusin. Tahtsin küll Maxiga korralikult hüvasti jätta, aga ta rääkis Ehaniga tema toas juttu ning nii ma ta maga magasingi. Loodetavasti oli tal hea reis tagasi Saksamaale vähemalt.
Pühapäeval siis ärkasin üles ning rääkisin Kat’i ja Nathaniga juttu hommikul, kuni kell 1 lõpuks Chrisiga kokku sain. Polnud näinud päris pikalt niiet läksime lihtsalt sõime lõunat natukene ja rääkisime juttu. Enamus siin jõuludeks ja aastavahetuseks minema, niiet ma siis üritan viimast võtta. :D Lõpuks läksime veel Otago muuseumisse, usute või mitte. :D See jäi tee peale ning oli teine kord, kui seal käisin. Osasid kohti polnud näinudki seal ning hästi palju nalja sai tegelikult.
Magasime aga hullult napilt enda bussi maha ning kuna ilm pööras eriti külmaks ja tuuliseks, siis saime rahet ka veel. Dunedini ilm on veider, väga veider. Nagu Chris ütles, et siin aastaläbi pm sama ilm, lihtsalt vahepeal on hästi soojad ilmad. Tundub nii.

Ning nüüd eile siis ei teinud suurt midagi, olin kodus, pakkisin kõik kingitused ära ning täna tulin linna, kasutan internetti, otsin pisikesi kinkekotte ning plaanin raamatukokku veel minna, et uusi raamatuid laenutada.

Nii siis lähebki. Ning aastavahetuseks sain ka ehk mingid plaanid vist, õnneks õnneks. Olen korterirahvaga ning järgmisel päeval aitan osadel kolida, kõik kolivad uuel aastal uude korterisse.
Eks sellest hiljem veel ka.

Olge tubliid.
Tsauks.

2009-12-14T02:29:00.001+02:00

Ma pole siia nüüd jälle mingi aeg kirjutanud.
Johanna on nüüdseks juba mingi aeg läinud olnud ning peale seda olen ainult puhanud. Kooli enam asja kuidagi pole.

Esmaspäeval siis saatsin Johanna minema ning läksin pilte välja printima, peaaegu 50 printisin välja. Suurem enamus neist nüüd aknalaual ning osad riiuli peal tuba kaunistamas.
Teisipäeval käisin viimast päeva koolis, lõpetasin kaks maali ära. Stu maal oli juba poolepeal nii või teisiti ning Jade maali tegin ka valmis. Stu töö üle ma 100% rahul pole, kodus avastasin paar täitsa ebaõnnestunud kohta, aga nüüd siin kodus enam palju parandada ei anna, vahendeid pole.
Kolmapäeval siis lootsin, et saan üle pika aja sisse magada, aga kuna Pamil oli töölt vaba päev, siis ta koputas mulle juba nägu särades ja suu kõrvuni 7. 20 ukse peale, et kas ma tahan nendega poodidesse minna. Otsustasin siis, et mis seal ikka, ülesse olin juba nkn aetud ning läksin nendega kaasa. Käisime paaris-kolmes poes, ostsime toidukaubad koju ära ning siis läksime Terri uude koju neile külla korraks. Siis oli teine kord kui Lily’t nägin, minu kõige pisem õetütar. Nägin Terri elukaaslase Jeremy ka esimest korda ära. Pisikesed olid imearmsad ning nad olid just endale ühe laheda koera ka võtnud, aga maja oli kohati ikka üsna räpane, niiet kui ma nägin seal neid pisikesi ringi müttamas, siis oleksin tahtnud elutuba neil koristama hakata kohe.
Bailey tuli peale lasteaeda meie juurde õhtuks ning see oli imearmas. Sain ka temaga rohkem koos olla, kuna Jade’l oli mingi oma sõbranna külas. Ta jäi meile ka õhtusöögile niiet veetsime hästi aega. Ta kõkutab naerda eriti armsalt.
Õhtul oli mul veel ka viipekeeleklassi viimane tund. See oli selline nagu pisikese jõulupeo moodi. Et kõik tõid süüa-juua midagi laua peale ning siis olime kolm gruppi seal kõik koos ja tegime erinevaid mänge ja muid viiplemisi. Ühe grupiga me oleme tihti asju koos juba teinud, kuna neil tund samal ajal, aga seal oli ka üks rohkem edasijõudnute grupp ning nende viiplemist oli ikka vapustav vaadata. Osad seal õppinud kaks aastat, osad viis, üks oli koguni seitse.
Neljapäeval olin lihtsalt kodus ning aitasin Lee’l veidi majatöid teha ning lesisime ja vaatasime telekat siin. Selline tõsine puhkepäev oli mulle. :D Õhtul oli Jade kooli pidulik aktuselaadne üritus kirikus, kuhu mina, Pam ja Lee siis kõik läksime. Jade õpib katolikus (alg)koolis (6 esimest aastat, kuni 11-aastani siis) ning seal saadeti siis viimase klassi tüdrukud ka teele. Jade’l on hästi pisikene kool, 54 õpilast ainult, kui ma nüüd õigesti mäletan ning viimase klassi tüdrukuid oli ka ainult 7 või 8. Jade’le on see käitumise ja õppimise poolest kindlasti palju parem kool. (Ta on seal ühe veerandi ainult olnud).
Reedel ma midagi erilist ei teinud, võtsin päikest natukene ning lõpetasin raamatu ära ja käisin linnas korraks.
Laupäeval magasin kauem jälle ning siis päeval aitasin veidi majatöid teha. Öösel olin Joe’lt sõnumi saanud, et olen kutsutud laupäeval sünnipäevapeole. Ma olin juba täiesti minemas, aga sain natukene veidi hilja teada, et see toimub Dunedini läheduses ühes rannas ning jääksime sinna koopasse ööseks telkidega ja nii. Asjade pakkimisega läks siis veidi kiireks ning kuna Pam tuli töölt hilja tagasi, siis ei leidnud magamiskottigi siit kuskilt üles ning kuna ilm sellel hetkel oli vihmane ja kole külm (õhtul see-eest oli aga palju soojem ja ilus ilm), siis ega nad väga vaimustunult seda mõtet nii või teisiti ei võtnud. Niiet jäi minemata. Nõme ikka küll, kuna ma nüüd täna kuulsin, kui vinge seal neil oli ning ma oleksin niinii väga tahtnud seal olla. Ma ütlesin neile, et järgmisel korral nad mulle varem teada annaksid ning siis olen kindlalt minemas. Ma peaksin enda 18ndat sünnipäeva samamoodi tähistama. :D Nad juba seal hõõruvad mulle nina alla, et millal mul see sünnipäev tuleb, niiet eks me midagi ikka korralda.
Pühapäeval käisin rattaga sõitmas hommikul, kui veel ilma oli ning siis veetsin lihtsalt perega päeva. Vinge oli, rääkisime ja naersime siin palju. Kaks jõulukinki pakkisin ka ära, Stu ja Jade’i maalid. Nende peale läks aga nii palju pakkepaberit, et nüüd pean millalgi juurde ostma.
Sai veel täna pea ära värvitud, olen nüüd sama värvi, kui ma ükskord ammu olin. Selline hele-punakaspruun. Värviks oli kuldne helepruun ning nii kukkus see minu juustel välja. Eks ma arvatavasti vähemalt korra värvi siin veel juukseid millalgi.

Ning nüüd järgmisest nädalast ma ei tea veel suurt midagi. Elan päev korraga, vaatan, mis järgmine päev toob. :)

Ning Dagmar küsis, et kuidas mul pere siin minu seltsielusse suhtub. Tegelikult väga hästi. Kõige alguses nad tahtsidki just, et ma sõpru leiaksin nii palju kui võimalik, niiet kätt väga ette ei pannud kunagi. Ainuke reegel on küll, et nad tahavad alati teada, et kus ma olen ning kas ma tulen ööseks koju või mitte. Ning teine reegel on, et ma pimedas ei tohi tänavatel üksi liikuda. Täitsa mõistlik on see siin. Vahel ma olen varajastel hommikutundidel tulnud, kui keegi minu lähedusest autoga mind ära viskab ning siis pean lihtsalt tegutsema ülimalt vaikselt, et neid mitte üles ajada. See teeb asja lihtsamaks kõigi jaoks.
Ükskord oli pisikene arusaamatus, et olin Johannaga väljas ning olime öelnud, et läheme 10ks koju. Siis saime aga ühe minu sõbraga kokku ning saatsime Lee’le sõnumi, et kas võime hiljem koju tulla, kui oleme hästihästi tasakesi. Neile see sobis ning siis ma mõtlesin, et võime jälle ükskõik mis ajal minna, nagu tavaliselt, ning läksime veidi peale keskööd koju. Probleem oli aga selles, et me ei leppinud keegi täpset kellaaega kokku ning tema mõtles, et tuleme veidi hiljem koju, mina aga mõtlesin, et võime ükskõik mis aeg hiljem tulla ning sealt see üksteisest mööda rääkimine oligi. Kui koju läksime, siis oli mul vahetusema üleval ikka ning ta polnud just kõige õnnelikum, aga järgmisel päeval oli tal tuju sama hea nagu ikka ning rääkisime ära, kuidas see arusaamatus tekkis, õppisime mõlemad vigadest ning kõik oli korras. Siis ta ütles ka, et nädalavahetusel oleks see olnud ok, aga kuna see oli teisipäevane päev, siis ta selle üle väga õnnelik just polnud.
Muid probleeme pole aga olnud. Väljas võin käia, ööseks võin jääda jne, aga nad lihtsalt tahavad sellest teada. Kui mingi suurem värk on (kasvõi nagu näiteks see eilne sünnipäev seal rannas linnast väljas), siis tahaksid nad veidi varem teada, aga muidu päev varem või samal päeval ning kui perega muid plaane pole, siis võin minna.

Nii palju siis praeguseks jälle.
Millalgi kirjutan jälle.
Meil siin kuusepuu all hakkab kingikuhi juba kasvama.
Ilusaid tulevaid pühi!

Pilte.

2009-11-30T01:41:00.002+02:00

Johanna leidis meie näitlemiseklassi garderoobi üles ning olles minu õpetajalt lahke loa saanud, hakkas kohe seal kohe riideid proovima. :D Kunstiklass, kus ma suure osa enda ajast olen veetnud. Minu näitlemiseklass. Üldiselt see on palju rohkem kott-toole ja muud pahna täis, aga kuna sellel päeval, kui ma pildistama läksin, oli üks tähtis esinemine tulemas, siis oli terve ruum tühjaks tehtud. Minu viimane matemaatika tund. Jah, see roosa mütsiga on minu matemaatikaõpetaja. :D

2009-11-30T01:10:00.001+02:00

Nüüd ma pole siia juba nii pikalt kirjutanud, et te pole enam peaaegu millegagi kursis, mis juhtunud on.
Johanna on nüüd minu juures olnud peaaegu juba poolteist nädalat. Oleme igasugust nalja teinud ja niisama hästi aega veetnud. Tuli siis ta neljapäeval, 19ndal.
Nüüd on siis nagu kõik koolitunnid läbi, kuna teised meie klassikaaslased teevad eksameid ja nii.
Nõme on aga see, et juba nagu ükskord mainisin, siis meie peame iga päev kooli tulema ning lihtsalt tühja istuma seal või kõik koos grupiga välja minema erinevatesse kohtadesse.
Mina siis esimese asjana küsisin kohe kunstiõpetaja käest, kas võin kunsti teha ning õnneks ta seda siis lubas.
Nüüd kui Johanna on aga siin, siis on meil tegelikult koolist pisikene vabadus. Võime minna, kui tahame, aga kui ei taha, siis pole nii lugu. Ükskord käisime NZ farmis, ühes imeilusas kohas, siis võtsin ta kaasa. Oleme temaga siin rannas käinud ja niisama linnas ekselnud. Tahan ta viia Mt Cargilli tippu, kus mina juba ükskord käisin ning Baldwini (maailma kõige järsem tänav) tänava oleme ka üles-alla läbi kõndinud.
Üks päev pidime minema kooliga Peninsula pisikesele reisile, et ehk albatrosse, pingviine ja hülgeid näha. Kuna me aga eelmisel päeval kooli ei läinud, siis üks tüdruk koolis saatis mulle sõnumi, et nad läksid päev varem ning nii me sellest ilma jäimegi.
Kaks päeva peale Johanna siiatulekut läksime kinno Noorkuud vaatama. Täitsa enam-vähem. Esimene film meeldis küll veidi rohkem.
Maganud oleme ka palju ning lihtsalt rahulikult päevi nautinud, aga nii palju kui Johanna on öelnud, siis on ta täitsa siinoldud aega nautinud.
Ühel õhtul saime Chrisiga kokku ning käisime ringi ja rääkisime juttu. Üksteise mitte mõistmise tõttu tekkis pisikene probleem ja me läksime natukene liiga hiljem koju, aga selle rääkisime kohe järgmisel päeval selgeks.
Eile siis aga käisime sealsamas majas, kus ma ikka olen käinud, kuna ühel nende sõbral oli sünnipäev. Alguses läksime saime nendega seal majas kokku ning siis liikusime edasi nende sõbra juurde. Sinna väga pikaks tegelikult ei jäänudki. Istusime seal mõned tunnid, rääkisime juttu, naersime, saime uusi tuttavaid ja nautisime lihtsalt sooja õhtut.
Mingi aga jooksul otsustasid osad poisid koju tagasi minna ning kuna me olime enne juba kokku leppinud, et ööbime nende juures, siis läksime muidugi kaasa. Lisaks majaelanikele tulid kaasa veel kolm Saksa poissi, üks kiwi poiss ning üks mustanahaline poiss, kes on NZ juba kuus aastat elanud. Siis lihtsalt istusime seal väljas, rääkisime juttu, mängisime kaarte ning naersime seal niisama kõik koos. Kui mul väljas külm hakkas, siis läksin sisse Guitarhero’t mängima. Mina olen ikka väga algaja nende kõrval seal. :D Vähemalt osade kõrval. Mina mängisin Easy levelil, nemad ikka Experdid. See oli mul esimene kord, kui seda mängisin ja ma väga nautisin, niiet järgmisel korral kui sinna läheme, siis tahaksin uuesti mängida. :D
Vahepeal tuli Oli ja üks minu jaoks võõras tüdruk ka sinna ning nii me seal kuni varajaste hommikutundideni vapralt vastu pidasimegi. Johanna läks kuskil poole kuue paiku diivanile lesima, aga minul ja Samil ei olnud kuni kuskil kella 8ni üldse und, niiet me lihtsalt rääkisime, rääkisime ja rääkisime. :D Kuni me lõpuks vähekene ära hakkasime vajuma ning siis tukkusin seal tund-kaks ning läksime Johannaga kella kümnese bussiga tagasi.

Sain selle õhtu jooksul teada, et kohe peaele aastavahetust toimub igal pool suur korteritevahetus ja kolimine uude kohta. Ja peaaegu kõik kolivad minust kuskil 15-20minuti kauguselee! :D See on niii vinge. Nüüd kui ma just ükspäev mõtlesin, et kui nõme, et Chris (kes oli ainukene, kes minu läheduses elas) kolib siit samast linnaosast ära, siis vähemalt õnneks tuleb uus punt siia asemele.
Niiet igavaks ehk ei lähe. Naljakas on aga see, et nad enam selle sama pundina ei koli, vaid lähevad eraldi seltskondadena, niiet siis läheb üsna raskeks. :D

Ning kuna nad peavad nkn aasta lõpus enda maja tagasi andma ning kuna see üsna segaduseks muutunud aegade jooksul, siis läheme Johannaga ehk kolmapäeval või neljapäeval ning teeme neile üllatuse ja aitame neil natukene koristada ja korrastada seal. Kellelegi peab siiski küll mainima.

Ning tuleval laupäeval on Samil sünnipäev ning siis ehk mingi istumine seal, niiet loodame sinna ka minna. :)

Niiipalju siis praeguseks, lisan järgmise postitusega veidi pilte ka.
Olge siis tubliiid!

2009-11-15T11:53:00.000+02:00

UUS – MEREMAA SAI 2010. AASTA JALGPALLI MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSTE FINAALTURNIIRILE LÕUNA-AAFRIKASSE!

Peale 27 aastat sai õnnestus Uus-Meremaal end sinna jälle võidelda. Täiesti uskumatu. Ma hüppasin ja kargasin siin õnnest isegi rohkem kui kiwid ise. :D
Eile, laupäeval, oli siis telekast otsustava tähtsusega matš NZ ja Bahreini vahel. Uus-Meremaa vajas edasipääsuks 1:0 või kahevaravalise eduga võitu. Ning nad tegid, mis neil teha oli vaja, 1:0 võit tuli ära.
Kuna see oli õhtul hiljem ning osad olid juba voodis, siis ma väga pööraseks ei saanud minna (oh teist nii mõnedki ju teavad, kuidas ma jalgpallimänge telekast vaatan. :D), aga me Bethany’ga elasime ikka nii palju kaasa kui võimalik.
Siin pole muidugi jalgpall kunagi nii suure tahtsusega olnud, rugby on alati esikohal olnud ning eilne matš oli esimene matš, mis oli Wellingtonis täiesti välja müüdud. Niiet see oli ikka päris suur asi siin. :D
Nüüd järgmise aasta juunis on veelgi rohkem põhjust turniirile kaasa elada. Kuigi NZ on niigi õnnelik juba sinna pääsemise üle, siis eks nad ikka anna endast parim.

Seda tahtsingi siis teiega jagada. Ma eile siin hüppasin rõõmust. :D

Once a Queens girl, always a Queens girl.

2009-11-13T23:18:00.002+02:00

Nuud siis on minul pohimotteliselt kool labi. Sellesmottes, et tunde mul enam pole, teistel hakkab homsest eksamiperiood. Nali on aga selles, et me peame siiski iga paev koolis kaima. :D Oigemini iga paev alates tulevasest esmaspaevast. Selle nadala neljapaev ja reede olid ainukesed paevad, mil ei pidanud kooli minema, aga mis te arvate, kes oli koolis. Jah, mina. Tegelikult ilma asjata ma siiski ei olnud. Neljapaeval kell 9 hommikul oli orkestriproov, kuna reedel oli meil suurem lopuaktuse laadne uritus (prizegiving). Kui aga proov sai labi, siis otsustasin, et lahen kunstiruumi maalima ning joulukaarte tegema. Kaartideni ei joudnud, aga uhe suurema maali tegin kull ara. See on joulukingiks, teen koigile neile, kellega koos siin elan, joulukingiks uhe maali. Lopetasin siis enda vahetusema maali. Ma sellest pilti ei teinud, aga jargmine kord, kui kooli lahen, siis teen pilti ja naitan teile.
Reedel, eile, oli mul siis pikk-pikk paev. Laksin hommikul kella kumneks aktuse labimangu proovi. Alguses mangisime ainult uhe loo ning siis sain ara minna korraks, laksin kooli enda Food & Nutritioni opetajale appi, kellega (mina, Vanessa, Rike, Rei ja opetaja) sattisime toitu kandikutele ohtuseks aktuseks. Me olime enda tundides pm koik selle toidu teinud ning siis opetaja palus meid appi,et saaksime neid kandikutele ka sattida. Jah, saime proovida ka koike ning minu retseptikuhi aina suureneb ja suureneb. Ning koige lopuks tegime veel joulukoogid valmis. Ning esmaspaeval hakkame teiste tudrukutega neid kaunistama ja muid trikke tegema. Soovida sain ka, kolm korda!
Peale seda jooksin PAC'i (Kings & Queens Performing Arts Center) tagasi ning tegime teiste lugudega proovi. Kui proov oli labi, siis ei tahtnud koju tagasi minna (nkn olin koolivormi ja muud varustust terve selle aja kaasas tassinud), kuna elan linna teises otsas ning otsustasin minna muusikaruumi klaverit mangima. Laulsin ka.
Siis seadsin suuna kunstiruumi ning leidsin sealt eest Charlotte, Rike ning Vanessa. Rike ja Vanessa olid otsustanud ka peale toiduga massamist jaada kooli kaarte meisterdama ning Charlotte oli lihtsalt tulnud enda vaba paeva sinna veetma. Seal on hea rahulik lihtsalt tulla, muusika mangima panna ning siis kunsti teha. Koik on kae-jala ulatuses ka, palju rohkem kui kodust leiaks. Niiet me kolmekesi otsustasime, et me pole uldsegi vastu, et me koolis peame kaima, kui kunstiruumis saame olla. Niikuinii on meil kaartidega kiire taitsa. Kui aga lihtsalt peame seal koolis istuma ja DVD'sid vaatama voi muudsellist, siis kisub taitsa igavaks. Esmaspaeval kui ilm lubab, siis kaunistame enda koogid ara ning siis laheme randa.

Lopuks siis laksin kiiresti votsin raha valja, kuna mul polnud bussiraha enam ja motlesin, et oleks tark kuidagi ikka ohtul koju saada. Kella kuueks olin siis tagasi PAC'is ning kell 7 hakkas aktus. See oli kull pikk, aga tegelikult vaga ilus. Anti siis valja kiituseid kolmele vanemale aastale. Ning kuna see oli 13. aasta viimane pidulik aktus enne nende eksameid siis pohimotteliselt oli see ka 13. aasta lopuaktus. Isegi kui ma olin seal nii vahe olnud, siis kohati oli ikka paris kurb. Samal ajal jalle ilus ka. Lopetavad tudrukud valasid ikka pisaraid jne. Saime ka teada, kes on Headgirl 2010. See milleks me uks reede valimas kaisime. Headgirl 2010 on Niccole (ma voisin selle nime vaga vabalt valesti kirjutada), uks Maori tudruk. Ta on ka minu Form klassis ning on vaga energiline ja sarav tudruk, aga ma pole temaga kunagi vaga palju rohkem suhelnud. Tal oli hea kone, aga kuna ta esitas seda minu jaoks vaga voltsilt, siis minu haal talle ei lainud. Siiski olen ma kindel, et ta saab seal hasti hakkama. Deputy Headgirl oli minu jaoks aga suur ullatus - Courtney. Uks tohutult armas tudruk, Vanessa vaga hea sober. Nii palju ma temast ka pohimotteliselt tean. Aga ta on alati olnud selline veidi vaiksema tudruku moodi ning ta isegi mainis seda enda kones, aga ta vottis sellise tuki ette ning see tasus taiesti ara. Minu haal ei lainud ka temale, aga isiklikult naeks ma teda isegi rohkem Headgirl'ina ette.
Saime ka teada koik prefektid ning kuna meil on koolis erinevad Majad (ma ei tea siiamaani, mis majja ma kuulun. :D), siis saime teada jargmise aasta Majavanemad ning ka teised liigijuhid. See osa ohtust oli minu jaoks vaga huvitav, kuna paljud sobrad olid kellekski kandideerinud ning siis oli huvitav oodata ja vaadata.
Mis tosi see tosi: "Once a Queens girl, always a Queens girl."
Kui aktus oli labi, siis jooksin nagu segane bussi peale, kuna kogu loppes peaaegu pool tundi hiljem. Tahtsin alguses jaada enda FNT optajat aitama, aga kuna ma pidin kindlasti kella 10nesele bussile joudma (jargmine laks 11), siis polnud vaga muud valikut. Bussi peale jooksmisest oli veremaitse muidugi vaga suus, niiet mul hakkas bussipeal paha lausa.

Tana siis tahistame ohtul Jade sunnipaeva. Voibolla lahen peale seda valja, voibolla mitte. Tana arkasin 7.30, kuna mul oli eelmisest paevast aratuskell telefonis sisse lulitatud. Enam und polnud (siin on valjas hommikuti niiii valge) ning laksin suure tuppa Australian Idol'it vaatama, mille endale eelmisest ohtust lindistasin. Ma olen nuud juba taitsa suur fann. See on kuidagi nii teistsugune ja alati meeletult uplifting, niiet ma lihtsalt ei saa vaatamata jatta. Koik osalejad on seal niivord andekad, et iga kord, kui keegi esineb, siis sa nagu kuulaksid/vaataksid professionaalse artisti esinemist. Kulaliskohtunikeks on olnud Liza Minelli, Good Charlotte poisid, Fall Out Boy laulja jne. Niiet nendega tehakse seal head tood kull. Ainult kolm on kull alles jaanud veel. Et kui kuskil saate voimaluse seda vaadata, siis tehke seda. :D
Ning peale seda siis mangisin kitarri, laulsin, taaskord. Nuudseks prindin osad pildid valja ning siis massan vist veidi enda kaartidega veel.
Eks naib, mis paev toob.

Ja homme lahen orienteeruma. Magiratastel sellel korral. See on natukene linnast valjas ning teeme tudrukutega, kes lahevad ka esimest korda, uhe kergema raja. Me oleme enamuse uritustest juba maha maganud, aga kasutame veel viimaseid voimalusi. Kolm uritust on vist veel jaanud. Ja opetaja utles, et jarmisel kooliaastal on pm iga nadalavahetus.
Ning kui orienteerumast tagasi tulen, siis laheme Ange juurde, kus tahistame tema sunnipaeva (Ange ja Jade on sundinud samal paeval).

Nii palju siis minu nadalavahetusest siiamaani ning eks ma varsti kirjuta jalle.
Olge tublid ja nautige enda lund, kui teil seda veel on. (Ma tosimeeldi igatsen seda, natukene. :D)

2009-11-08T01:11:00.001+02:00

Lisasin siis allpool paljupalju pilte, viie erineva pealkirja all. Ainult parvetamise ja snorgeldamise pildid on puudu, need ehk järgmine kord.
Kirjutada ma saan kodus koguaeg, aga piltide üleslaadimiseks pean siia kohvikusse tulema. Eks ma millalgi tule jälle.

Aga nautige siis ning ma kuulsin, et teil tuli lumi maha. Megaa, ma tegelikult natukene igatsen lund, kuigi meil siin ilmad aina ilusamaks minemas. :)

Olge tublid!

Kui me Vanessaga Jolene’le sünnipäevaks pilte tegime.

2009-11-08T01:03:00.000+02:00

Jolene’s 17th.

2009-11-08T00:51:00.000+02:00

Päev perega Waiholas.

2009-11-08T00:49:00.000+02:00

Kanuutamine merel.

2009-11-08T00:48:00.001+02:00

Hetki Põhjasaarelt.

2009-11-08T00:47:00.001+02:00

2009-11-07T11:40:00.001+02:00

Eelviimasel koolinädalal oli meil siis igasuguseid aktuseid ja kogunemisi. Kui muidu on igal reedel enne esimest tundi selline ülekooliline kogunemine aulas, siis möödunud nädalal oli neil vähemalt 3-4. Teisipäeva õhtul oli ka selline suurem ja tähtsam auhinnatseremoonia, kus Pacific Islandiga esinesin. Seda siis eelmises postituses juba mainisin ka. See läks täitsa hästi ning eile, reedel, isegi kooli direktor tuli minuga raamatukogus rääkima, et tal oli suur rõõm mind näha seal laval, et nii kiiresti ära õppisin ning selle, et orkestris mängin, tõi ka jutuks.

Kolmapäeval võtsin siis vahetusriided ja Eesti lipu kooli kaasa ning peale kooli läksin Vanessa juurde Jolene’le sünnipäevaks pilte tegema. See oli väga lõbus ning igatmoodi edukas üritus. Saime paljupalju pilte ning osad olid tõesti vinged ja homme kui mul õnnestub internetikohvikusse minna, siis lisan siia hunnikuteviisi pilte üles. :D
Eile, reedel, siis läksime peale kooli linna, kus ilmutasime osad pildid, ostsime suure A2 paberi ning läksime raamatukokku talle sünnipäevapostrit tegema. See võttis kuskil 2 tunni jagu aega ja nägi lõpuks täitsa hea välja. Kahjuks ma sellest aga pilti ei teinud, seda kahetsen. Seal oli lihtsalt minust ja Vanessast eraldi ning siis koos pilte. Kirjutasime tekste piltide vahele. Ning ostsin enda vahetusema käest ühed kõrvarõngad ka ning panime need postrile külge.
Eile oli meil koolis veel ka selline suursündmus nagu ‘Headgirl’i valimine. Mõni nädal tagasi oli meil nominentide pakkumine erinevatele positsioonidele järgmiseks aastaks, kuna oleme siis viimane kooliaasta. On erinevad prefektid ja õpilased, kes tegelevad noorematega. On siis veel ka Headgirl ja tema asetäitja, kes on nagu õpilaste pea põhimõtteliselt. On staffi ja õpilaste vahel ning tihtilugu räägib kooli nimel, kui on vaja. Reedel vaba tunni ajal oli meil siis kandidaatide kõnede kuulamine ning peale kõnesid pidime enda valiku tegema. Minul oli see tõesti raske, kuna paljud mu sõbrad olid end välja pakkunud – Jolene, Aymee, Theresa minu PI grupist jt. Lõpuks siis kuidagi võtsin vastu otsuse (ma olin viimane, kes raamatukogust lahkus, haha) ning järgmisel reedel kuulutatakse pidulikult välja, et kes sellele ametikohale sai. Ka kolmapäeval on meil üks veidi tähtsam ülekooliline kogunemine, aga siis loetakse ette ainult nimed, kes said prefektideks jne. Reedel on aga suur prizegiving ning seal saab teada, kes on headgirl. Hoian kõikidele enda sõpradele pöialt.

Täna hommikul siis olid meil Jade’ga jälle erimeelsused niiet läksin veidi varem kodust minema. Käisin paaris poes, ostsin postrile roseti külge ning nautisin lihtsalt väga päikselist ilma. Väga kaua aega polnud. Jalutasin siis Moana ujula ette ning kuna ma sealt edasi ei osanud minna, siis Jolene võttis mu sealt auto peale ja sõitsime tema sünnipäeva tähistama bowlingusse.
See oli kõik vingevingevinge ning osade tüdrukutega sain lähedasemaks. Jolene’i ja Aymee’ga olen ma siiamaani kõige rohkem arvatavasti suhelnud ja pidevalt sõnumivahetuses olnud. Seal olid aga paljud tüdrukud meie lõunavahetunni klassist ning täna sai siis Kayleigh’ga seal hüpatud, kui meil õnnestus kõik kurikad korraga maha saada. :D
Morgan oli ka Nathaniga seal ning temaga sai ka üle pika aja jälle räägitud. Ma just ükspäev hakkasin mõtlema, et kuna ma lõunapausi ajal enam temaga samas ruumis pole, siis pole temaga pikalt rääkinud. Täna oli aga jälle samatore ning Nathan küsis, et miks mind nende korterits pole nii pikalt näha olnud ning siis ütlesin, et järgmisel korral olen tulija kindlasti.

Pele sünnipäeva siis sain Jolene’ga linna tagasi ning käisin poodides, et kõiksugu vajalikke asju osta. Olen kõikidest asjadest korraga tühjaks jooksnud. Ostsin veel kaks lõuendit ka ära ning loodan, et saan neid pilte koolis tegema hakata, kui teised eksameid teevad, pean homme küsima.
Ning igastahes kolmapäeval on meil siis koolis viimane päev. Esmaspäeval on hommikul veel kogunemine, kus pean orkestriga mängima. Ning reedel siis prizegiving. Järgmisest nädalast hakkavad teistel eksamid ning rahvusvahelistel ja vahetusõpilastel on lihtsalt kaks-kolm nädalat, kus tuleme kokku ja teeme erinevaid asju. Läheme kinno, uisutama, šokolaadivabrikusse jnejne. Ma arvan, et võib täitsa nalja saada.
Järgmisel esmaspäeval on ka Jade’i sünnipäev ning siis tuleb siia Johanna, kes jääb meiega kuskil nädalaks või nii. Üritan siin praegu leida tegevusi, mida võiks teha, aga kui täna hindu informatsioonipunktist küsisin, siis viskasid silmad küll pahupidi. Eks me mõtle midagi välja.

Igastahes nii palju siis praeguseks. Kui homme on sama ilus ilm, siis lähen randa ning õhtul valmistan trühvleid, me tähistame Lee sünnipäeva. Internetikohvikusse üritan ka jõuda. :)

Olge siis tublid!

2009-11-03T11:30:00.001+02:00

Nädalavahetus on siis möödas ning uus nädal on alanud. Homme kahe nädala pärast saab kool läbi. SUVIIII. :D

Reedel tegin siis sellise triki, et käisin ühe muusikali katsetel. Muusikali nimi on “Dusty – the original pop-diva” ning see räägib Dusty Springfieldi elust. See on Austraalia muusikal ning esmakordselt Uus-Meremaal, kui ma õigesti aru sain. Laulsin seal siis Dusty laulu Son Of A Preacher Man, mida te kõik arvatavasti teate.
Olin ühe korraldajaga juba varem telefonis rääkinud ning kui sinna jõudsin ja minu kord veel käes polnud, siis rääkisin temaga juttu. Hoolimata sellest, et ta on täiesti imeliselt sõbralik inimene, suutsin ma ikkagi endas närvi koguda. Ma olin üsna arvestanud, et enda tugeva aksendi tõttu ma mingit väga rääkivat osa ei saa saada, aga ma loodan väga mingi laulva-tantsiva osa peale saada. Laul ei tulnud küll nii hästi välja, kui kodus, kuid ma pole siiski lootust veel kaotanud. Isegi kui ma lavale ei saa, siis olen ma juba öelnud, et aitan lava taga nii või teisiti, niiet kogu ettevõtmisest ma ilma nii või teisiti ei jää. Kuid lavale loodan siiski rohkem saada.
Ning novembri lõpus on samal ühingul kavas ka teine tükk “Nunsense”, kus ma olen end appi pakkunud, niiet varsti peaksin teada saama, mis seal mu tööülesanded oleksid. Kuna see on Teatrikohvikus, siis arvatavasti olen kohvikuga kuidagi seotud. Eks varsti kuuleb! :)
Ning õhtul peale katseid sain ühe sõbraga kokku ning käisime lihtsalt ringi ja rääkisime juttu, kaua rääkisime juttu.

Laupäeval oli mul suur plaan minna Halloweeni peole. Kuna see oli kostüümipidu jälle, siis mul olid isegi riided ja kõik valmis valitud. Tahtsin haldjana minna, sain isegi Jade’i käest õige haldjakepi. Läksime me aga perega (mina, Stu, Pam ja Jade tegelikult ainult, kuna Lee oli end mõni päev varem külmetanud ning läks Ange juurde õhtut veetma) Stockcars’ile. See on selline mudane autode võiduajamine, muudkui ringiratast. Seal on mitmeid erinevaid vanusegruppe ja autotüüpe, osad grupid tahtsid seal isegi üksteist rammida. Õigemini nad niiväga ei ramminudki, aga lihtsalt kuna see polnud väga võiduajamise peale, vaid lihtsalt õhtu veetmise ja naljategemise poolest, siis vahepeal lihtsalt trikitati üksteise ja enda autodega. See oli isegi täitsa vinge, midagi, kus ma igapäev ei käi. See oli küll üsna mereääres ning kuna nad hoiatasid mind, et võib väga külmaks minna, siis pakkisin end paksult riidesse ja võtsime kõik tekid ka kaasa. Mul vähemalt külm ei hakanud.
Kui me aga lõpuks Lee’le järgi läksime ja ma koju jõudsin, siis oli niivähe viimase bussini jäänud ning ma olin täiestitäiesti kurnatud millegi tõttu, siis ma lihtsalt sõna otseses mõttes ei suutnud sinna peole minna. Kuigi ma tõesti tahtsin, kuna ma pole neist kedagi sealt niii pikalt näinud ning nad kõik veel kutsusid. Ma loodan, et ehk järgmine nädalavahetus saan sealt läbi astuda või kuidagi. Ma ei taha, et nad mind täiesti ära unustaksid.

Ning pühapäeval võtsin endale siis ühe ülimaltülimalt laisa päeva, lihtsalt vedelesin ja lugesin raamatut. Sain veelgi rohkem aru, kui palju mind Austraalia inglise keel häirib. Seal ei ole sõna “my”, seal lihtsalt öeldakse “Me mam” (jah, isegi mum kirjutavad nad teistmoodi) ning osad teisedki asjad on imelikud. Näiteks nad ütlevad “Me mam seen you yesterday”.
Jah, nagu ei aru saada võite, siis oli ülimalt segadusttekitav alustada oma esimese Austraalia autori poolt kirjutatud raamatuga.

Igastahes oli mul täna siis esinemine, Pacific Islandi grupiga. Õppisin esimese pikema tantsu ära ning see on megavinge. JEE, ei suutnud ära oodata.

Igastahes olge tublid siis!
Päikest! :)

2009-10-28T11:28:00.000+02:00

Eile õhtul tulid meile külla siis Ange, Jamie ja Bethany. Lihtsalt õhtust sööma ja juttu rääkima. Tegime esimest korda siinoldud aja jooksul Aasia toitu (seal oli ikka igasuguseid asju) ja täitsa hea oli, tuleb tõdeda.
Hästi palju nalja sai jälle, nagu ikka, kui see pere kõik kokku tuleb ning kõigelõpuks vaatasime vanu koduvideosid, kus ma esimest korda neid kõiki väikestena nägin. Täitsa uskumatu oli vaadata. :D

Ning täna siis pidin minema enda Outdoor Ed. klassiga matkama (oleksime ühes koopas ööbinud), kuid see jäi ikkagi ära kuna õpetajal olid kodused põhjused pm. :D Viipekeel jäi eelmine nädal meil ära, kuna õpetajal oli gripp ning lootsin, et täna saan minna, aga isegi kui see matkamine jäi ära, siiski viipekeelde ei jõudnud. Siin on kinos praegu üks filmifestival ja kõikidel on igalpool palju tasuta pileteid. Mul host-ema sai ka tööl 4 piletit ning siis mina, Lee, Ange ja Beth läksime neljakessi kinno. Minu esimene kinoskäik siinoldud aja jooksul. See polnud mingi eriline hittfilm, kuid oli siiski naljakas ja mulle täitsa meeldis.

Homme siis jälle tavaline koolipäev, peale tunde Pacific Island grupi proov ning võibolla järgmine nädal esinemine. Loodetavasti saan endale sellel korral varem juba kostüümi valmis räägitud. :)

Ja kui kõik hästi läheb, siis reede õhtul/laupäeva hommikul on mul võibolla teile häid uudiseid rääkida. Hoidke pöialt!

Tsauu.

2009-10-26T08:06:00.000+02:00

Meil oli siis pikk nädalavahetus, ehk siis täna (esmaspäeval) on meil Labour Day. Mitte keegi ei ole osanud mulle siiamaani öelda, kust see päev alguse sai või miks seda nii kutsutakse. :D

Eile küsisin siis host-ema ja –isa käest, et kas nad ei tahaks kuskile ringi minna sõitma. Õnneliku juhuse läbi olid nad sellega väga päri. :D Tunni ajaga oli siis piknik pakitud, vajalikud asjad kaasa võetud ning siis teele asusimegi.
Siin Uus-Meremaal on juba niisama autoga sõitma minemine täielik seiklus. Vaade on iga külje pealt imeline-imeline-imeline. Sõitsime ühte üsna Dunedini läheduses asuvasse linna, kus nad kunagi elasid. Enne sinna jõudmist peatusime nende peretuttavate juures, kes olid endale uue pisikese perre saanud ning käisime teda imetlemas ja niisama juttu rääkimas.
Peale seda jõudsime siis sihtkohta (Waihola’sse), kus on ka järv ning mina ja Jade olime enda ujumisriided kaasa võtnud ning läksime peale piknikku ujuma. Ma viimati ujusin ühe korra ainult Põhjasaarel, kui me Shonaugh’ga öösel merre ujuma läksime, seega vees oli jälle jubehea olla.
Kui vees olemisest sai küllalt, siis pakkisime asjad kokku ning seadsime suuna tagasi Dunedini poole. Hüppasime veel Ange juurest läbi, kes oli just teinud üht ülimalt head kooki (ma saan selle retsepti varsti, jee. :D) ning jäime sinna juttu rääkima. Peale sealt lahkumist läksime veel poest läbi ning siis koju.

Õhtul sain sõbraga kokku ning kuna ta elab õnneliku juhuse läbi minuga samas linnaosas, siis jalutasime lihtsalt ringi ja rääkisime juttu. Ma polnud teda pikemalt näinud ning siis oli paljust rääkida.
Enne keskööd jõudsin tagasi koju ning kuna Lee polnud veel magama läinud, siis läksin tema majakesse ja jäime sinna üsna pikaks juttu rääkima ja naerma – veidi peale kella ühte hiilisin imevaikselt tuppa ning mingi aja jooksul vajusin magama ka.

Täna, esmaspäeval, on meil olnud täiesti kohutav ilm. Mul oli täitsa palju plaane, kuid kui olin natukene aega linnapoole lausvihmaga jalutanud, siis mõtlesin, et ehk jätan ikkagi vahele. Tahtsin randa korraks minna, kui oleks sama ilus ilm olnud kui eile ja üleeile, kuid ei läinud õnneks.

Järgmisel nädalal läheme terve perega siis kuskile autode kiirvõiduajamisele, pole veel siiamaani täpselt aru saanud, et mis see endast kujutab. Igastahes kõik on siin fännid ning Lee hoiatas, et ma võin väga tolmune-mudane selle lõppedes olla. Eks siis näib. :D
Ning võibolla ootab Halloween’i pidu ka ees.

Eks siis ajapikku näib.
Olge tubli!

2009-10-24T04:08:00.001+03:00

Eile käisin mina siis parvetamas (mamps, see oli see white water rafting – ainuke asi, mida mu kindlustus ei kataks ning see polnud üldse väga ohtlikki ega midagi), pm mootorpaadiga kihutamas, matkamas ning muid hulle asju tegemas. Mul oli täiesti VAPUSTAV päev!

Esimese asjana sõitsime bussiga sinna ning ajasime endale vajaliku varustuse selga. Peale seda asusime kuskile tunniaja pikkusele matkale. See oli mõnus, väga raske rada polnud, aga väga igav ka mitte. Lõpuks kui jõudsime enda paadini, siis mootorpaat viis meid kihutades järgmisesse kohta. Kuna seal jõel on üksikuid madalamaid kohti, siis oli sellega eriti lahe sõita. Tegime 180 ja 360 kraadi pöördeid jne. Peale seda sõime lõunat ning siis alustasime enda võistlusega. Kogu päeva mõte oli siis, et oli 4 gruppi ning terve päev oli üles ehitatud tiimitöö peale, pidime enda tiimi värvi lippe korjama ning punkte koguma.
Esimese ülesandena oli meil ~8m kõrgune suuur kivi ning 3 inimest võistkonnast (võistkonnas oli 5 inimest) pidid selle kivi pealt alla vette hüppama. Alguses vaatasin, et nad on puhtasegaseks läinud, kuna see vesi tundus seal nii madal olevat. Kuskil 2-3 meetrit eemal oli vees kivi näha. Instruktorid aga ütlesid, et see vesi on kuskil 3-4 meetrit ning kuna meie olime alles 3. grupp ning ma sain näha 6 inimest enne meid hüppamas, siis mõtlesin, et mis seal ikka, teen ära. :D Ma olen hakanud siin NZ igasuguseid kreisisid asju proovima. :D
Ei ega muidu olin ikka julge tüdruk, aga kui lõpuks sinna üles läksin ning ääre peale pidin seisma, siis oli sama, nagu SkyJumpi ajal, et kas ma ikka peaksin seda tegema. :D Aga lõpuks lihtsalt läksin lendu, see oli aja peale ju niikuinii. Ning nüüd tahaksin uuesti teha seda. :D Kui kõik olid hüpanud meie võistkonnast, siis ronisime parve ning sõitsime üle jõe lippudele järgi.

Teine ülesanne oli siis maa-ülesanne ning pidime jooksma veidi aega ning siis jõudsime nelja pika puuni (igal võistkonnal oma puu), kus meie lipp oli üleval kõrgel ning me pidime selle kätte saama. Maapinna ja meie lipu vahel oli aga ka üks oranž märk, millest madalamal mitte ükskki meie võistkonnast ei tohtinud puud puutuda. Niiet võtsime Sophie enda käte peale ning aitasime tal puu otsa ronida. Puu otsas ta tegutses õnneks üsna osavalt, niiet saime esimesena lipu kätte ja panime jooksuga tagasi finiši poole.

Kolmas ülesanne oli natukene raskem. Seda on ka hästi keeruline sõnadega selgitada. Jõudsime siis ühe kurvi kohani, kus oli pisikene lõik allamäge, ehk siis vool oli kiirem, ning kui veepind uuesti tasane oli, siis kõik vahutas ja pritsis. Meie ülesanne oli siis selline, et üks võistkonnaliige pidi ühes ohutus asendis hakkama mööda seda allamäge lõiku liikuma ning kui jõudis kohani, kus allamäge lõik vaheldus tasase veepinnaga, pidi ta hakkama tugevalt ujuma ning selle vahuse osa alt pidi läbi sukelduma, et jõuda ühe kivini, kuhu ta püsti pidi seisma saama. Meie kord oli siis esimesena sellel korral minna ning ujujaks oli Sohie, ta tegi imelist tööd ning sai kohe esimese korraga sinna püsti seisma. Meie, ülejäänud võistkond pidime siis parvega talle järgi minema ning ta hüppas parve peale ja me pidime parvega ringi ümber rahnu tegema. Selle teise poolega läks aga kõik pahasti ning me hakkasime vales suunas liikuma. Mõtlesime, et teeme ringi teistpidi lihtsalt, aga see oli vale otsus, kuna täiesti lõpuäärel ei suutnud me voolule vastu panna ning triivisime täitsa vales suunas, kuni meile lihtsalt järgi tuldi. Jah, me olime diskvalifitseeritud. :D Kuigi meie võistkond oli ainukene, kelle ujuja sinna kivi peale õigesti sai, jee. :D

Neljas ülesanne oli parve ringi keeramine. Selles olime me üsna edukad. Vähemalt instruktorid ütlesid, et me olime väga head, selles ülesandes. :D Ainuke võti oligi, et me mõtlesime enne hea strateegia valmis ning siis järgisime seda täielikult. Pidime siis kõik koos aerudega välja hüppama ning tõmbasime parve ühe köie abil ümber ning siis üks meie võistkonnast oli hüpanud teisele poole paati ja tema tõmbas parve uuesti teistpidi ümber ning kui olime peale kõik saanud, siis uuesti kalda poole minek oligi.

Viimaseks ülesandeks oli parvede vaheline võidusõit. Alustasime kolmandalt kohalt ning siis võitlesime end teiseks. Võtsime vaikselt esimesele kohale ka järgi, aga kõigi käed olid lihtsalt nii surnud, et olime juba peaaegu alla andmise äärel. Igal parvel oli aga ka kaasas üks instruktoritest, kes aitas meil vahepeal ka tüürida ning lihtsalt meelt lahutada. Viimasel ülesandel aitas ta meid siis hädast välja, kuna soovitas igal real hakata üks haaval kohti vahetama, et saaks teise käega töötada. See meid siis päästistki. Sellega suutsime veel lõpuspurdi teha ning lõpetsime võidusõidu esimsena.

Kõik olid siis juba läbi ning ainus asi, mida mina tahtsin teha, oli jõkke ujuma hüpata. Sõitsime natukene edasi ning siis veidi enne lõppu saime kõik vette hüpata ja ujuda. NIII hea oli. Kuigi ma olin pm terve päev vees olnud, ikka oli hea. Meie instruktor tegi veel salakavala plaani, et hüpta teise parve ja siis nad vette tõsta. Õnnestus kahjuks ainult paari ükskiku inimesega. :D Ja ilmaga meil vedas ka, päike säras terve päev.
Niiet mul oli siis imeline päev. Õhtul olin küll natukene zombie, kuna olin nii kurnatud õhtu lõpuks. Vaatasin Australian Idol’it ning siis keerasin end voodisse magama.
Ning nüüd (laupäeval) lähen kohe rattaga sõitma ning ehk pilte tegema, kui mingi ilusa koha leian.
:)

2009-10-22T12:18:00.000+03:00

Ma vabandan enda ülipikkade postituste pärast ning loodan, et keegi neid viitsib ikka lugeda ka.

Tahtsin siis veel kirjutada, et homme lähen kooliga matkama, parveama ning jetboating (ma pole välja uurinud, et kuidas see eesti keeles on, vabandust.

Aga tõotab tulla igastahes huvitav päev, ma eritieriti ootan juba. Loodan, et saan teile detailidest õhtul kirjutada. :)

2009-10-20T07:30:00.000+03:00

Nüüd sain siis lõpuks aega, et kirjutada teile enda viimase veerandi esimesest nädalast. Ma võin südamerahuga öelda, et see on olnud siiamaani kõige kiirem koolinädal. :D

Kuna ma jõudsin pühapäeval nii hlja tagasi, siis esmaspäeval kooli ei läinud, vaid tegin osad kodutööd ära ning käisin linnas muid vajalikke asja ajamas – viisin raamatud raamatukokku, kirjutasin teile blogi jne. Üle kahe nädala oli nii naljakas tagasi jälle kodus olla, niiet siis rääkisime ja rääkisime esmaspäeva õhtul. Õigemini rääkisime Lee’ga juba pühapäeval ka, aga kõik, mis rääkimata jäi ning mida teised kuulnud polnud, rääkisin uuesti. :D

Teisipäeval sain siis kooli minna muftina (ilma koolivormita), kuna läksime Outdoor Ed. klassiga snorgeldama merre! Saime veel boonusena lühema päeva ka, seega läksime peale lõunapausi minema. Snorgeldamine oli vinge, polnud seda varem teinud ja mulle meeldis. Ainukene asi, et päikest oleks võinud olla.
Käisime siis snorgeldamas Aramoanas, see on selline mereäärne külakene, millest olen teile juba varem ka rääkinud. (See on see koht, kus see jubedus juhtus peaaegu 20 aastat tagasi ning mida me host-emaga külastamas käisime.
Kõigepealt sõitsime siis koolist Dive Otago’sse, kus saime endale kõik vajaliku varustuse ning üks instruktor sõitis meiega Aramoanasse kaasa. Selle veeülikonna ning kõike muu varustuse selga ajamine oli küll üsna aeganõudev, aga kui see tehtud oli ning lõpuks vette saime, siis oli hea tunne. Või vähemalt lõpus oli hea tunne. Alguses ehmatas see külm ja tohutult-tohutult-tohutult soolane merevesi väga ära, kuid nagu ma ütlesin, siis lõpuks harjus ära. Kaldast me kaugele ei läinud, aga ega polnud vajagi, seal ääres oli juba veeall selline dšungel. Osad veetaimed olid ikka hiiiiglamasuured, kuid samas ilus oli ikka. Ühel taimel olid sellised kuldsed õied ja need olid väga kenad. Oleks päike ka paistnud, oleks kõik veel särama ka löönud. Nägin siis veel all krabi, starfishi ning paljupalju igasuguseid muid kalu.

Kolmapäeval oli siis alguses üsna tavaline päev. Food & Nutritionis sain teada, et meie (kolm rahvusvahelist õpilast) ei pea teistega koos järgmist teemat kaasa tegema, kuna see on üsna sarnane eelmisele teemale, mida me kõik niikuinii kaasa tegime ning kuna meie seal tulemuste peal väljas pole, siis õpetaja tahtis meil elu natukene põnevamaks teha. Viimase veerandi meie siis ainult küpsetame ja valmistame erinevaid NZ iseloomulikke roogi. Kõik, kes mind vähekenegi tunnevad, teavad, kui õnnelik ma selle üle olen. :D Ma küpsetaks ja meisterdaks koguaeg. Esimesel päeval tegime siis kartulisalatit. Tundub jubetavaline eks, aga maitses täitsa teistmoodi, kui harjunud olen, kuid hea oli ikka. Järgmisel päeval tegime muffineid. Mina valisin, et teen kiivimuffineid. Esimest korda nägid mu muffinid täiesti muffinite moodi välja ka. :D Reedel tegime aga kõik koos jäätist. See oli väga vinge, ma polnud kunagi varem ise jäätist teinud. Tegime kõik vanillijäätist, aga võisime valida, et mida sisse maitseks lisame pärast. Mina siis tegin kiivi- ja šokolaaditükkidega. See oli niiniinii hea. Isegi Lee, kes pole suurem jäätisesõber, ütles, et see oli väga hea. :D Järgmisel korral (homme) teeme NZ kõige levinumat magustoitu Pavlovat ning peale seda kõike muud paremat. Mul kõik nimed enam meeles polegi. Vot, niiet selliseks on minu FNT tunnid siis muutunud. :D

Kolmapäeval juhtus veel selline tore asi, et olin pikemalt mõelnud ühineda Pacific Island’i grupiga. Eelmisel kolmapäeval võtsin aga end viimaks käsile ning läksin Theresa käest küsima, et kas mul oleks võimalik kuidagi ühineda. Muidugi ta oli üsna üllatunud, kuna kooliaasta on ju kohe läbi. Neil juhtus õnneliku juhuse läbi täpselt sellel hetkel proov hakkama ning ta ütles, et ma läheksin temaga kaasa ning siis vaatab, et mis saab. Eks nad olid kõik üsna üllatunud, aga olid sõbralikud ja üritasid mind nii palju kui võimalik kuidagi sisse sulatada. Neil on üks pikem uskumatult lahe tants, aga nad olid seda peaaegu aasta õppinud, niiet loogiliselt võttes mul seda ei õnnestunud seal selgeks õppida. Õppisin aga ära kaks laulu koos liikumistega ning sain nendega järgmisel päeval kohe esinemisele minna.
Õhtul läks siis viipekeele kursus ka edasi ning see oli sama tore nagu ikka! Ma olen selle valiku üle niiniinii õnnelik.

Kui te ehk kuulnud olete, siis siin NZ lähistel oli mitu päris suure magnituudiga maavärinat ning selle tulemusena tabas NZ lähistel asuvat Samoa’d tsunami ning inimesed hukkusid ja paljud jäid kodudest ilma. Uus-Meremaal elab mingil määral saartel pärit inimesi ning selle tulemusena oli ka terve NZ sellest tsunamist löödud. Neljapäeval siis oli siin Dunedinis ülikooli aulas heategevuslik kontsert tsunami ohvrite toetuseks ning meie grupp oli sinna kutsutud esinema. See kontsert oli tõsiselt üks elamus ning sain ka esimest korda enda grupiga koos laval olla.

Reedel siis küll ei mäleta, et midagi suurt oleks juhtunud. Mul oli üsna tihe nädal olnud, niiet siis ei tahtnud isegi peale kooli midagi teha, olin lihtsalt kodus. Ilmadega pole ka terve nädal väga vedanud (ning nüüd uuel nädalalgi pole parem).

Laupäeval käisin siis linnas raamatukogus, võtsin endale uued raamatud ning siis läksin internetikohvikusse, et reisi kohta blogi ära lõpetada. Siin kodus pole internetiga viimasel ajal just vedanud. Nüüd täna sain vähemalt selle postituse ära lisada ning ehkehk läheb siis viimaste piltidega ka millalgi õnneks.
Alguses pidin õhtupoole välja minema, aga kuna vihma sadas nii meeletult ning kui ma lõpuks linnast koju jõudsin enne õhtusööki, siis ega enam väga kuskile tahtmist minna polnud, niiet ma jäin Lee’ga filmi vaatama ja niisama juttu rääkima.
Pühapäeval käisin jooksmas ning õhtupoole tegin enda kunsti ja matemaatika kodutöid.

Eile (esmaspäeval) oli selline tore asi, et käisin lõunapausi ajal orkestriproovis, kuna me peame novembrikuus prizegiving’ul mängima. Ma ei teagi kuidagi seda eesti keeles öelda, eks ta rohkem aktuse moodi ole, kus õnnitletakse ja antakse auhindu kätte. Orkestriga mängime kahte lugu ning kuna kumbki pole väga raske, mängin esimest viiulit.
Ning Outdoor Ed. tunnis tegime küpsetasime pannkooke. :D Ärge arvake, et me siin puhta ära oleme pööranud, lihtsalt kuna me läheme järgmise nädala kolmapäeval ühte koopasse matkama, siis oli vaja õppida neid matkapliiti tundma õppida. :D
Õhtul toimus meie koolis ka heategevukontsert, kuna Quensis ja Kingsis on päris palju saartelt päris õpilasi. Kontsert oli ilus. Ma pidin alguses PI (Pacific Island) grupiga esinema, kuid ma ei saanud kostüümi sellel korral ning siis jäin kooli lihtsalt klaverit mängima. Viimase pooltunni ajal enne kontserti läksin jalutama ning kuna vihma sadas nagu oavarrest, siis see polnud just kõige parem mõte.
Külmetasin end natukene selle vihma käest, niiet jalad olid pärast nagu pooljääs.

Ning Jade tahtis ka sõna saada:

I love having Maris at my home, she is so cool to live with, she loves going for adventures and she loves my cat bob, she wants to make earrings, she loves art and sport and music. she loves all of us and her mum does not have to send me any thing for my birthday and christmas because her being here, because I only need her love.
I love her.

Niiet niipalju siis praeguseks, olge tublid.:D
Loodan järgmise korraga palju pilte üles lisada.
:)

Christchurch.

2009-10-17T06:51:00.002+03:00

Esimene päev peale reisi möödus enamasti ainult lamades ja puhates. Üritasime pilte üles laadida ning blogi kirjutada nii palju kui võimalik. (Nagu näete, siis minul see väga hästi ei õnnestunud, kuna lõpetan reisi kohta blogi alles poolteist nädalat hiljem).

Teisel päeval, kolmapäeval, läksime õhtul tüdrukutega välja. Pidime ühte kohta tantsima minema, kuid lõpuks läksid sinna ainult Johanna ning Shonaugh poolõde Anita. Mina, Shonaugh, Dani ja Sam sõitsime lihtsalt linnapeal natukene ringi, kuni võtsime Johanna ja Anita lõpuks peale ja sõitsime koju. Vaatasime filmi, mille mina ja Johanna ainukestega küll lõpetasime. :D

Neljapäeval olime Johannaga kodus ja küpsetasime, kuna õhtul läksime IGO juhtide Barbara ja Dioni juurde õhtust sööma. Küpsetasime neile õunakoogi ja valmistasime kirju koera. Rääkisime nendega seal pikalt juttu ning nad said meid paremini tundma õppida.

Reedel käisime päeval Hanmer'is kuumaveebasseinides. Sain tee peal enda siinoldud aja esimese korraliku lumesaju (maa oli isegi valge) ning lumega kuumaveebasseinis ujuda oli ikka ütlemata mõnus. See lumi muidugi kauaks ei jäänud ja palju seda just polnud, aga paanikat suutis see siin osades ikka tekitada. Autodel polnud lihtsalt õigeid rehve, kuna kõigil juba mõtted suve pool ka. Eks see ole ka viimane aeg, suvi juba käega katsutavas ulatuses. :)

Laupäeval sõitsime kõik koos Christchurci lähedusse, kus toimus IGO orientatsioon. Mind, Johannat ja üht prantsuse tüdrukut oli palutud sinna appi, et rääkida lähitulevikus Euroopasse minevatele tüdrukutele enda kogemustest ja elamustest siiamaani. Loodan, et saime neid natukenegi aidata. Sõitvaid õpilasi oli küll ainult neli ning sellesmõttes oli väga hea orientatsioon, et palju asju toimus gruppides, grupid olid koguaeg segamini ning vanemad olid igas asjas kaasatud. Shonaugh oli ka seal, kuna siis loodetavastiloodetavasti tuleb ta järgmisel aastal kuueks kuus EESTISSEE! See oleks uskumatult vinge.
Kui kõik hästi läheb, siis saab ta meiega samal ajal Eestisse sõita.

Ning kui orientatsioon oli läbi, siis sõitsime tagasi Christchurci, kus pakkisin asjad ning suundsin bussi peale. Peale 5,5 tundi loksumist olin tagasi Dunedinis. Enda perekonda oli imetore jälle näha, kuid Christchurchist Johanna ja tema pere juurest oli ka natukene kurb ära tulla. Eks selliseid lahkumisi tule veel ette, aina raskemaks lähevad.

Sellised olid siis minu imelised kaks koolivaheaja nädalat. Vabandan, et nii kaua aega läks selle kirja panemisega ning üritan esimesel võimaluses pilte ka lisada. Selle internetiga pole siin kõige paremini.
Ning mul olnud ma imeimeimetore uue veerandi esimene nädal. Siiamaani üks kiiremaid ma pakun. Niiet järgmine kord juba kõik sellest.

Olge tublid!

Auckland.

2009-10-17T06:16:00.003+03:00

Kui jõudsime Aucklandi, siis otsisime nagu eelmistelgi kordadel esimesena hotelli üles ja viisime asjad sinna. Sellel korral oli hotellituba nagu pisikene korter ja pole midagi öelda, hea nägi välja küll. Siis otsustasime kolmekesi linnapeale minna. Meie hotell oli sattunud peaaegu peatänava kõrvale, niiet kaugele ei pidanudki kõndima. Auckland oli ehk veidi kiirem kui eelnevad linnad, kuid see mind nii väga ei häirinudki (see on asi, mida paljud on mulle Aucklandi kohta öelnud), kuid tänavate mustus küll väga meeltmööda polnud. Aga mis siin siis ikka. Vähemalt olen ära olen käinud, ära näinud ning meeldejääv oli nii või teisiti.
Jalutasime siis mööda peatänavat, tegime pilte, naersime, lollitasime, pildistasime Skytowerit ning siis otsustasime lõpuks hotelli tagasi minna, kus nägime hotelli ees kuidas üks auto ära teisaldati. Fototõend isegi olemas. (Tegelikult nad ei tohtinudki sinna parkida, aga meil hakkas auto omanikest kahju lihtsalt).

Teisel hommikul otsustasime siis käia ainult kolmes kohas. Kõige esimesena seadsime suuna Skytoweri poole. Läksime siis sinna kõrgele (192m) ning imetlesime peaaegu tervet Aucklandi enda silme-ees. Vaade oli muidugi vapustav küll. Juhtusime siis Johannaga nägema, kuidas veidi kõrgemalt sealt tornist alla hüpati ning jah, hullud tüdrukud nagu me olime, siis otsustasime, et kuidas me saaksime sellise võimaluse maha magada. Tegelikult veidi siiski luiskan, alguses ikka vähekene kaalusime seda. "Jah" jäi siiski peale.
Sõitsime kõige alla ning täitsime ühe vajaliku paberi, panime endale tunked selga, vest ja muud vajalikud asjad ka külge ning siis pandi meid lifti peale ja nii me sinna üles saimegi.
Otsustasin esimesena hüppama minna. Kui esimene köis külge pandi, siis oli veel päris hea tunne. Kui välja -4 (tuulega oli veel -11) kraadisesse külma astusin, siis mõtlesin küll korraks, et kas on hea mõte. Aga ei jätnud siiski jonni veel. Kui aga instruktor kes mulle neid köisi ja muid vajalikke asju külge sättis, ütles, et ma üle serva alla vaataksin ja ma peale lühikest vastuvaidlemist seda siiski tegin, siis oleksin küll peaaegu ära minestanud seal. :D Vaade oli muidugi imeline, ma ei ütle selle kohta midagi, aga vahepeal oli tunne, et tuul lihtsalt lennutab ilma mingite turvaköiteta alla ja nii see kõik lõppebki. Kui kõik köied olid aga küljes, siis pidin pingul olevatest traatidest mõlemal küljel kinni võtma, et see mind siis ka nii pingule tõmbaks. See ehmatas alguses ära, kuna need traadid tõmbasid sind täiestitäiesti serva peale. Instruktor ütles siis, et ta loeb kolmeni ja siis ma lasen lahti ja lähen lendu. Mul oli mingi hull paanika, et kuhu ma siis käed panen, mida ma siis tegema pean jnejne. (Ma arvan, et Johannal oli päris naljakas seal. :D)
Luges ta siis esimesel korral kolmeni ja ma ei lasknud lahti. Ta siis kannatlikult ütles, et läheb aga teine katse ja luges uuesti kolmeni. Ma hakkasin juba pooleldi minema, kummardasin ette ja hakkasin ühe jalaga üle ääre astuma, aga nendest traatidest/kaablitest ikka lahti ei lasknud. Kuid ei, minemata ma siiski ei jätnud, kolmas kord oli see õnnelik kord. Mõtlesin lihtsalt, et mis siin siis ikka, lähen parem lendu, mis ikka juhtuda saab. Muidugi seda hetke, kui lendu läksin, kirjeldada väga pole võimalik. :D Ja ma igaks juhuks selgituseks kirjutan, et ma ei teinud benjihüpet vaid SkyJump'i, mis pole nagu peaees hüppamine, vaid jalad ees ja siis langemine lihtsalt kuni maapinnani. Benjihüpe pole mind kunagi paelunud (ning eriti veel nüüd, kui telekast näidati, kuidas ühel mehel köis katki läks ja ta 200km/h kiirusel vette lendas - ta jäi vähemalt ellu ja pole ratastooliski), aga jalad ees lihtsalt hüppamisest ma ei suutnud ära öelda.
Kui siis olin juba lennus, jäeti mind korra seisma, et saaksin kaamerasse lehvitada ja naeratada ning kohvikus einestavatele inimestele lehvitada. Ja kõik ülejäänd langemine oli lihtsalt IMELINE. Ma oleksin võinud ehk isegi natukene rohkem ringi vaadata, aga ma keskendusin rohkem lendamisele ja maandumisele. See oli küll lühikene 11-sekundiline langemine, kuid adrenaliinitulv oli sellegipoolest võimas. Ma olen eriti õnnelik, et ma seda tegin, üks vingematest mälestusest kindlasti.
Ning eriti vedas meil Johannaga sellepärast, et mingi õnneliku juhuse tõttu otsustasid need instruktorid seal üleval tornis anda meile mõlemale veel üks tasuta hüpe. Teisel korral hüppasime selg ees. Alguses ma seda nagu pelgasin, aga tegelikult oli see isegi palju parem ning kuna me teise hüppe ajal ei pidanud seisma jääma, siis saime ühe hooga kohe alla. SUPEER. Kes kunagi Aucklandi tuleb või kuskil mujal Skyjumpi kohtab, siis tehke seda!

Peale seda läksime Victoria turule, kus vaatasime ehteid ja muid NZ iseloomulikke asju. Peale seda tahtis Shonaugh väga ühte poodi minna, aga kuna meie GPS hakkas nalja tegema, siis juhtis see meid peaaegu täiesti teise linna otsa ning juba see võttis meil üle tunni aega, niiet väga enam kuhugi mujale minna ei jõudnud. Ka seda õiget poodi ei leidnud üles. Seadsime suunaks lennujaama ning nii meie vapustav reisikene läbi saigi.
Jõudsime kella 10 paiku Christchurchi, kus Johanna vanem vahetusõde meid vastu võttis.

Whitianga.

2009-10-17T05:26:00.003+03:00

Kui hakkasime Rotoruast autoga Whitianga poole soitma.
Kui olime lopuks Whitiangasse joudnud, siis oli juba päris hilja, niiet viisime asjad tuppa ning laksime uhiskooki lihtsalt kaarte mangima.

Teisel paeval laksime hommikul Johannaga merele kanuutama ning peale seda kiirustasime Kuuma Vee Randa. Leidsime seal siis koha, kus palju inimesi koos oli ning tosi - peaaegu keev vesi tuli liiva seest pinnale, kui veidi kaevata. Minu varvastele oli see aeg-ajalt isegi liiga kuum. Kuid elamus sellegipoolest.
Peale seda liikusime Cathedral Cove poole. Et sinna aga saada, pidime ka uhe 40-minutilise kondimise labi tegema. Kuna me aga seda ei teadnud ning oli soe ilm, siis olid meil Johannaga platud jalas. Rada sai muidugi siiski labitud ning ma olen ainult onnelik selle ule ka, kuna see oli uks ilusamaid kohti, kus ma siin Uus-Meremaal kainud olen. Ma niinii loodan varsti mingeid pilte ka siia ules saada, sellega on nuud probleeme olnud.
Enne hotelli tagasi minekut olime natukene linna peal ja vaatasime poodidesse. Kauaks ei jaanud ning olime varsti hotellis tagasi. Ohtul hiljem Johanna ja Liz otsustasid uhte Spasse minna ning mina ja Shonaugh jaime hotelli. Tegime aga sellise triki, et otsustasime merre ujuma minna. Jah, oli pime ja veidi jahe, kuid sellegipoolest toesti monus (ainus asi, mis mulle siin NZ uldse ei meeldi, on see, et neil on kohutavalt-kohutavalt soolane merevesi, te ei kujuta ette ka). Ning meie muidugi ei teadnud nendest maavarinatest ja tsunamidest sellel hetkel midagi, mis vaga ohutu just polnud. :D
Ohtul massasime niisama piltidega ning vaga pikaks ohtu ei veninud.

Jargmisel paeval seadsime suuna tagasi Aucklandi poole. Startisime hommikul 10 paiku ning kuna vihma sadas, siis autost vaga valja ei lainud. Labisime siin tuntust koguva 309. tee. Usute voi mitte, aga see on usna pisikene tee metsa vahel ning kuna me soitsime vihmasel ajal, siis jai see mulle meelde ka usna mudase teena. Mis selles siis nii erilist oli, oli see, et seal mitmed vaatamisvaarsed asjad koik uksteise jargi. Nagime ara kuulsad Maori kauripuud (nad olid kull veel usna noored, aga meie neljakesi koik kasi valja sirutades neist ikka umbert kinni ei saanud), kaisime uhe kose juures, kaisime liblikamajas, kus palju liblikaid sinu umber lihtsalt ringi lendab ning tutvusime tee aares metssigadega (saime pisikesi sules ka hoida).
Muud suuremat selle soidu ajal ei juhtunud, mäletan, et sai natukene magatud ka.

Olime jõudnud Aucklandi.

Rotorua.

2009-10-12T04:49:00.003+03:00

Kui olime hommikul Aucklandi jõudnud, siis kauaks sinna ei jäänud, otsisime ainult rendiauto üles ning siis seadsime sihiks Rotorua. Rotorua on siis Uus-Meremaal tuntud enda kuumaveeallikate, geisrite ja keeva muda basseinide poolest.
Kui Rotoruasse jõudsime, viisime asjad hotelli ning et mitte päeva täitsamaha magada, läksime linnapeale. Rotorua polnudki üldse nii väike, kui me kõik eeldasime.
Õhtul tegi Johanna meile pastat ning siis otsustasime kõik koos Polynesian Spa'sse minna. Selles piirkonnas on kuumaveebasseinid väga levinud. Enamuses neist on naturaalselt maa seest tulev kuum (kohati peaaegu keev) vesi. See oli täitsa mõnus, kuigi osad basseinid sisaldasid mingeid pisikesi mudatükke ja polnud väljanägemiselt kõige paremad.

Järgmisel päeval läksime Te Puia'sse, mis on selline suuuur keskus. Keskus pole parim sõna selle kohta, aga ma ei kujuta ette, kuidas seda muudmoodi kutsuda. See on suurel maa-alal ja seal liigud ringi, naudid looduse imesid ning samal ajal tutvud Maori kultuuriga. Alguses kuulsime Maoride alguselugu, siis saime paremini tuttavaks nende traditsioonidega, läksime maraesse, kus sain Maoride pulga-kordinatsioonimängu mängida, siis liikusime geisrite ja keeva muda juurde ning kõige lõpetuseks saime nautida Maoride esinemist.
Kuna see tõsimeeli võttis suurema osa meie päevast, siis läksime tagasi hotelli ja mõtlesime, et mis edasi teha. Otsustasime sõita ühtede teiste kuumaveebasseinide juurde. Shonaugh meiega sellel korral kaasa ei tulnud. Basseinidesse väga kauaks ei jäänud ning siis otsustasime lihtsalt rohkem nalja pärast suuna Taupo poole võtta. Taupos asub NZ suurim järv, mida meil Johannaga õnnestus isegi katsuda, kuid kuna kell oli nii palju ja pime oli, siis väga palju just ei näinud. :D
Käisime veel Haka Fall'i juures, mis oli täiesti uskumatult võimas. Kuigi me läksime sinna samal õhtul ja oli üsna pime, sellest hoolimata sain mina täiesti elamuse osaliseks. Kuna oli täeisti pilvitu taevas, siis kuuvalgus oli nii tugev ja kõike nägi imekenasti. Aga see jõgi/kosk oli täiesti uskumatu. Sinna jooksis kokku selline massivne kogus vett, et ma tundsin peaaegu maapinda värisemas. Sillale oli alguses jube minna. :D Ja see lõik oli niiiii kiire ja vahutas nii, et vähe pole.
Kui hakkasime siis lõpuks kuskil 11 paiku tagasi sõitma, siis kohtasime tee peal opossumit ja aplacat (andke andeks, ma pole kindel, kuidas see eesti keeles on).

Järgmisel päeval siis läksime ühte suurde loodusparki, kus oli palju kuumaveeallikaid, keeva muda basseine, geiser, erinevat värvi järved ja kõiksugu muid toredaid asju.
Seal oli palju käimist, aga see oli kõik seda väärt!
Pärast seda sõitsime tagasi Rotoruasse, kus läksime gondoliga mäe tippu ja sõitsime sealt selliste kelgulaadsete pisikeste ratastega masinatega alla. Nimetuseks sellel siis luge, võite google'st järgi otsida. :D See oli vingevingevinge. Ma polnud seda kunagi varem teinud ja siis oli tõsiselt lahe lihtsalt mäest alla kihutada. :D Mul oli nendest masinatest ja sõidust pilte ka, aga need jäid Johanna arvutisse, võibolla millalgi saan avaldada.
Kuhu iganes te aga lähete ja seda teha saab, siis tehke! Kui ma millalgi Queenstowni lähen, siis tahaksin seda seal uuesti proovida.

Kui sellega olime hakkama saanud, siis seadsime sihiks Whitianga - vaikselt jälle Aucklandi poole tagasi.

Wellington.

2009-10-06T15:28:00.016+03:00

Peale lühikest lendu jõudsime siis Wellingtoni, mis on Uus-Meremaa pealinn. Wellington jättis mulle kohe algusest peale hea mulje. Ta on küll kõvasti suurem, kui Dunedin, kuid ta ei jätnud kunagi liiga suure linna muljet. Mulle see meeldis.

Esimese asjana seadsime siis kohe sammud enda kolme päeva elamiskoha poole. Selles oli Wellington YHA. Need on nagu noortehotellid ning on siin igas suuremas linnas. Minule endale väga meeldivad noortehotellid. Neid nimetatakse noortehotellideks, sest seal on palju noori, aga see reeglina muidugi ei tähenda, et vanemaid inimesi sinna ei lubata. Need hostelid pole ka väga kallid üldjuhul, seega seal on palju külastajaid. Wellingotni YHA oli väga suur ning vägagi mugav. Tuba oli väga lihtne, aga all esimesel korrusel oli veel suurem tuba diivanite ja suure ekraaniga, kuhu kõik hotellielanikud said filme ja lihtsalt telekanaleid vaatama tulla. Eralgi oli veel lugemisruum, mängude ruum, internetiruum, köögid, pesemisruum jne. Noortehotellide põhimõte ongi selles, et igas hotellis on köögid ja igaüks saab seal ise endale süüa küpsetada. On olemas ka kapid ja külmikud, kus saab pikemalt toitu säilitada. Kõik vajalikud vahendid ja nõud on köökides olemas, ainus reegel on, et peab nõud ära pesema ja kuivatama. (Johanna peab ka videoblogi, mille aadressid leiate te tema blogist http://www.sinineaken.blogspot.com/. Viimases videos oleme me tema ja tema vahetusõega kolmekesi ning video lõpus käisime me kaameraga ringi ja filmisime osasid ruume ka, niiet heitke pilk peale!)

Kui olime end sisse seadnud, siis läksime linnapeale. Alguses juhtusime läbi minema ühest marketist, kuid sihtpunktiks oli siiski üleüldine Uus-Meremaa muuseum Te Papa. Minu meelest oli see üks väga vinge koht. See mingil määral meenutas küll muuseumi, kuid oli palju huvitavam ja interaktiivsem. Seal oli üks huvitav ruum, kuhu sisse minnes meenutas nagu vana poodi ning kui me ekraani pealt jälgisime seda teksti, siis tekstile kohaselt asjad selles ruumis liikusid ning tegid hääli. Seal oli veel ka nagu 4D kino laadne seiklus. Seal oli valida merealune video ning ekstreemsporte ja muid põnevusi imiteeriv video. Meie valisime siis muidugi selle põnevuse oma. See oli tõesti lahe ja oma hinda täiesti väärt. Lõpus saime isegi benjihüppe ära tehtud, küll ainult tooli peal istudes. Kuna toolid olid liikuvad, siis jäigi kohati mulje, nagu oleksid kõiki neid asju läbi teinud. Kuna see muuseum oli tõesti väga suur, siis mööduski seal suurem enamus meie päevast. Kuskil 4-5 paiku läksime tagasi hotelli ning kuna kõik olid tõesti väsinud, siis magasime veidi ja seadsime õhtul sammud linna peale. Jalutasime lihtsalt ringi ja nuusutuasime Wellingtoni õhtumelu. Juhtusime Johhanaga peale ka vel Bungy'le, mis koosnes ühes suurest kerast, mille sees oli kolm istet, kahest kõõrgest metallpostist ning pingul olevatest elastsetest kaablilaadsetest juhtmetest. Jube keeruline seletada, aga loodan, et ehk saate aimu. Selle põhimõte oli siis see, et kui see kera oli maapinnal ja inimesed sinna sisse istusid, siis tõmbusid need juhtmed pingule ja kui õige aeg käes oli, siis lendas kera õhku, tegi seal ringe ja muid vingerpusse. See nägi tõesti vinge välja ning korraks isegi mõtlesime Johannaga seda järgmisel päeval teha, aga kuna vihma ka veidi sadas ja me lõpuks nii või teisiti meelt muutsime, siis jäi tegemata.

Teisel päeval saime veidi kauem magada ning siis läksime kõik koos Wellingtoni parlamenti. See oli tegelikult täitsa huvitav ringkäik. Nägime kõiki majasid, saime veidi teada sellest süsteemist, nägime kuidas maja on kindlamaks tehtud maavärinate korral ning sain enda 12nda klassi lõputööks ka ehk mõtte. :D

Siis käisime ühes vanemas kirikus ning peale seda läksime kõik Wellingtoni muuseumi. See oli siis rohkem Wellingtoni kohta. Saime teada ühe laevakatastroofi kohta, mis siin juhtunud on ning muud informatsiooni ka. See polnud küll nii huvitav kui Te Papa.

Ühe asja jätsin veel mainimata, et enne parlamenti minekut sõitsime Cable Car'iga, mis tegelikult on nagu lihtsalt tramm, aga kuna siin muidu tramm pole väga tavaline asi, siis Lydia ja Miyuna (Miyuna elab Johanna peres ja Lydia on tema sõbranna) tahtsid sinna ikkagi minna. Selles mõttes oli siiski tore, et saime trammiga mäest üles sõidetud vähemalt. :D

Peale seda läksime tagasi hotelli, võtsime Shonaugh endaga kaasa ning läksime linnapeale. Käisime natukene poodides ning siis saime Lizilt sõnumi, et me nendega ühineksime bowlingumängus. Kui me sinna jõudsime, siis olid nemad mängu juba lõpetanud ning alustasime kõik koos uut mängu. Liz ise läks enda sõbrannaga välja, seega jäime kõik lapsed bowlingusaali.

Ning õhtul peale seda olime lihtsalt hotellis, mängisime kaarte ja vaatasime Zohanit suures telekaruumis.

Kolmandal päeval läks Johanna vahetusema Miyuna ja Lydiaga loomaaeda, kuid me Johannaga otsustasime ühe mäe tippu sõita. Seda ei saa nüüd küll mäeks lugeda, aga küngas on ka kuidagi jube armetu öelda.

Vapustavalt ilus oli igastahes küll. Väga vihma ka ei sadanud, seega ilmaga oli ka enamvähem. Nimeks oli siis Victoria Mountain.

Kui olime sealt tagasi tulnud, hakkasime kolmekesi end õhtuks valmis seadma. Läksime siis suurele World of Wearable Arts showle.

See oli vinge! Seda võib põhimõtteliselt võtta kui moeshow'na, aga see oli siiski midagi enamat. See oli sõna otseses mõttes kantav kunst. Modellid ei demonstreerinud meile lihtsalt mingeid disainerirõivaid, vaid täiesti uskumatuid kunstiteoseid, mida eeldatavasti väga tihti ei kanta. Aga show oli vapustav. Poolepeal kaasati publik ning saadi kõik püsti seisma, enne show algust olid publikule meelelahutajad, olid tantsuesitlused jne. Seega see oli minu jaoks täitsa kogemus, sest ma olen üldiselt harjunud selliste moeshow laadsete üritustega, aga siin on seda ikka palju suuremaks ja rohkem kunstipärasemaks muudetud. Ning see on levinud ka koolidesse ja noorte hulka.

Selle show jaoks pidime end siis ilusaks tegema, kuna see oli selline veidi tähtsam üritus. See pole nüüd nii otseselt väga pidulik üritus, aga kõik löövad end mingil määral ülesse ikka. Mina aga sattusin olema koos Johanna ja Shonaugh'ga, kes võtsid kätte ja hakkasid mind ilusaks muutma. Veidi teistsugune nägin lõpuks siiski ikkagi välja. Kuna ma Orkutisse teen lõpuks nii või teisiti suuremad albumid kogu reisist, siis sinna lisan sellest kõigest rohkem pilte ja ühel pildil te näete, kui võõra näoga ma olen. :D

Wearable Art show'ga minu päevad Wellingtonis siis ka lõppesid. Õhtul pakkisime asjad ning järgmisel päeval suundusime varase lennuga Aucklandi.

Ma võin aga öelda, et Wellington mulle meeldis, nii vähe küll kui ma seda nägin.

Christchurch.

2009-10-06T14:48:00.002+03:00

Mina siis veedan enda ilusad kaks kevadvaheaja nädalat kodust eemal.

Eelmisel laupäeval alustasin Dunedinist teekonda Christchurchi poole. Usute või mitte, aga see võttis aega 5 ja pool tundi. Teise Eesti otsa sõitmisekski ei lähe nii kaua aega. :D Tegime küll ka ühes kohas poole tunnise peatuse, seega sõit ise oli ainult 5 tundi.
Kui olin vapralt Christchurchi jõudnud, siis ootasin Johannat ja tema vahetusema Lizi, kes mulle bussipeatusesse järgi tulid. Kohtusin siis esmakordselt Johanna perega ning jätsid mulle kohe algusest väga sümpaatse mulje.
Kuna ma jõdsin kohale alles kell 8 õhtul, siis suurt midagi enam korda ei saatnud. Pakkisime Johannaga veel asju ning siis läksime magama.

Järgmisel hommikul pidime ärkama 5.30 (Tegelikult 4.30, kuna me olime öö jooksul kella keeranud) ning siis suundusime lennujaama, et Wellingtoni lennata. Siiamaani on naljakas mõelda, et on riigisiseseid lende linnade vahel. See lend polnud küll pikk, kestis kuskil 45 minutit ainult, kuid siiski. See tundus juba peaaegu narritamisena, kui olime kõik nii väsinud ja jäime lennukis juba peaaegu magama, kuid kuna lend oli nii lühikene, siis pidime ju jälle kohe üles ärkama.

2009-09-23T07:18:00.002+03:00

Oi ilusad paevad on vahepeal olnud. :D
Nagu te nagite, siis ma ei joudnud ikkagi puhapaeval uut sissekannet kirjutada. Asi polnudki aja puuduses, vaid pigem Interneti puudumises. Kuid siin ma nuud siis olen, istun avalikus raamatukogus ja loodan teile koik ette kanda. :D

Laupaeval laksime siis Lee'ga valja. Aega laks, aga koik oed-vennad koostoona suutsime Lee valja meelitada ja talle uhe vaba ohtu anda. Jade jai enda vanavanematega koju.
Laksime siis Mikhaili ja Lee'ga Bethany juurde. Alguses oli ikka naljakas, ei tundnud end just nagu osana perekonnast veel, kuna Bethany ja Mikhailiga pole ma nii palju koos olnud (kuigi Mikhail on nuud kodus ja temaga olen hakanud veidi rohkem juba suhtlema). Kuid ega kuna ma Lee'ga suhtlesin ikka tapselt sama vabalt, siis sulasin kiiresti sinna seltskonda sisse. Mingi aja jooksul laks Mikhail ara Terri (koik nimed on siiamaani minu hostoed ja -vennad) juurde. Siis lihtsalt raakisime kolmekesi juttu, naersime ja uleuldiselt lihtsalt loogastusime. Veidi hiljem pidid tulema B. kaks sopra Dion ja Lindsay (jah, Lindsay on mehe nimi siin. :D) ka, kuid loppkokkuvottes joudis kohale ainult Lindsay. Lee'l on ka sober nimega Lindsay ning ta pidi temaga veel ohtu jooksul kokku saama, niiet hakkasime peale kella kahte hommikul linna liikuma. Siis ma nagin esimest korda, milline Dunedini ooelu tegelikult on. See on kreisiii. Lihtsalt terve kesklinn on pm inimesi tais ning vaga paljud neist on noored, viimaste klasside ja Uni voi Polytech'i opilased. See oli sona otseses mottes kogemus. Ma utlesin Lee'le, et me peame hakkama tihedamini oosel koju minema. :D
Siis kuskil 3 paiku joudis Lindsay lopuks sinna ning mina istusin lopuks takso peale. Taksos oli ulimalt sobralik (vahepeal isegi hirmuaratavalt sobralik :D) taksojuht ning vahemalt suutsin ma tema tootunnid huvitavaks muuta, olles tema elu esimene eestlane, keda ta kunagi kohanud on.
Joudsin siis kuskil 20 minutit enne nelja koju (taaskord onnestus mul mitte kedagi ules ajada, niiet ma olin paris rahul endaga :D) ning kuna ma tosimeeli polnud vasinud, siis vaatasin filmi natukene lapakast, kuni kella 5 paiku vaikselt magama vajusin. Vahemalt ei kaotanud ma kogu ood, nagu juhtus Lee'l, kes puhapaeval kuskil 12 paiku koju joudis. :D
Puhapaeval siis suurt millegagi hakkama ei saanud. Kaisin jooksmas, aitasin koristada ning siis lebotasin niisama, puhkasin taie hinna eest.

Esmaspaeval oli mul aga IMELINEE paev. Mul oli esimene outdoor experience'i paev (sea kayaking), mis kujutas endast siis lihtsalt merel kanuutamist pohimotteliselt. Meie grupi juhendajateks olid Adventure School of Otago Polytechnic'st tulnud tudengid ja nende juhendajad. Ma maletan kull kahjuks ainult kahe juhendaja nime, kuid kuna ma uhte haaldada nii voi teisiti ei oska, siis jatan koik nimed valja. Meil oli kolm juhendajat, uks veidi tahtsam kui teised ning kaks ulevaatajat, kes siis lihtsalt hindasid nende tood. Kui ma nuud selle koik luhidalt kokku votan, siis meie grupp oli lihtsalt VINGE! Ma olin koos teiste rahvusvaheliste ning uhe kohaliku Queensi tudrukuga. Ta oli kull Year 11 tudruk, kuid sulas meiega vaga kiiresti uheks. Vaga energilin ja roomsameelne tudruk oli.
Esimesel paeval kaisime siis sadama juures. Vahetasime riided, kuulasime opetussonad ara, jatsime vajalikud asjad meelde ning vee peal juba olimegi. Ma olin uhes kanuus Vanessaga. Alguses tegime vee peal paar mangu, uhe voistluse ning siis suundusime kahe pisema saare poole. Esimesest soitsime lihtsalt mooda, aga teise peale laksime lounat sooma. Nad tegid meile pisikese matka saare peal ning kui lopuks enda lounasoogi, kaamera ja muu vajalikuga lounasoogi kohta joudsime, siis mangisime koige naljakamaid grupimange. Juhendajad tegid meiega koik kaasa ning nalja sai niii palju. Kui sooma hakkasime, siis paljud kusisid informatsiooni ning osad seal uritasid peas valja nuputada, kus Eesti asub. Lopuks uks utles uhe vaga nutika lause: Eesti asub tapselt Venemaa ja Euroopa vahel. :D Seega juttu raakisime nendega palju ning ma usun, et see oligi pohjus, miks meil koigil seal grupis oli vaga mugav ja lobus olla.
Kui lopuks louna oli soodud, jutud lopetatud ning viimased mangud mangitud, siis hakkasime tagasi minema, kuid huppasime veel uhest koopast labi. Koopa alguses pidid sa peaaegu polvili roomama ning kui lopuks said pusti tousta, siis hakkas vesi koopasse tulema, mis koopa lopus oli ule puusa korgune. Monusalt mudane oli ka vee pohjas, seega hea, et mul molemad jalanoud alles jaid. Ning koige lopuks olin ma veel nii andekas, et ma suutsin ninali merevette kukkuda, kuna ma ei nainud uht kivi, mis mul nina ees oli. Jah, nalja sai palju ning pole kahtlustki, et ma olin selle paeva lopuks grupi koige marjem inimene. :D Vesi oli igastahes jubeedalt soolane.
Siis hakkasime pikema ringiga tagasi soitma, mistottu tagasiminek vottis veidi rohkem aega. Terve tee raakisime Vanessaga uhe meie juhendajate ulevaatajaga juttu. Oigemini kogu teekonna jooksul kanuud meie korval koguaeg vahetusid, seega peaaegu koigiga sai juttu raagitud. Tegin kaameraga pilte ka, kuid kuna mul olid malukaardi peale jaanud 5 vana kausta, siis sain esimesest paevast ainult 35 pilti.

Teisipaeval tulid nad meile hommikul siis jalle jargi ning sellel korral suundusime sadamast teisele poole. Ule lahe teise mae peale siis. :D Jube keeruline seletada.
Sellel korral soitsime veidi pikemalt ning joudsime lopuks peaaegu Albatrossi ja pingviini kolooniateni valja. Tegelikult see oligi uks lootus, et ehk naeme NZ wildlife'i veidikene. Teisel paeval pidime siis paarilisi vahetama ning ma olin uhes paadis Nicole'ga.
Huvitav oli see, et me saime kanuutada selliste suurte, kuid vaga sujuvate lainetega. Et sa lihtsalt tunned, kuidas kanuu ules-alla kaib vahel. See tunne oli vinge, sama nagu autoga soites kuskil hupekast ule soita. Jane teab, mida ma motlen. :D
Ning usute voi mitte, aga ma nagin hulgeeid. Neid oli nii palju seal kivide peal. Pisikesi hulgeid oli ning suuri ka. Nad ei pidavat koige sobralikumad olema, aga lahe oli neid naha ikka. Saime taitsa lahedale minna ning pisikese hulge puudlustele vette saada kaasa elada. See oli naljakas. Albatrosse sellel korral ei nainud, kuna neil pidi just vist haudumisaeg olema ning koik ei pidavat veel tagasigi olema vms. Koige lopuks enne tagasitulekut kaisime kull Albatrossi koloonia keskuses, kus nagime vahemalt albatrossi vahakuju ara. Uks utlemeta suur lind ikka.
Kuid mis oli koige lahedam ning mida ma koige rohkem ootasin, oli see, et ma nagin PINGVIIINI. Kuigi nad on siin palju pisemad ning pole vaga sellised, nagu filmidest vahepeal naeb voi kuskil Antarktikast voib leida. Siiski olin ma vaimustatud. Pingviinidel on ka praegu poegimisaeg, seega koik olid enda pisikestes kastikested varjul, kuid osad olid nii ava juures, et sa said neile otsa vaadata. Ringi liivguvad nad ainult vaga vara hommikul ning vaga hilja ohtul. Seega seda peab mingil muul ajal nagema. Vahemalt ara nagin! :D Mu kaamera oli ka uhe juhendaja kaes, seega ma sain kokku 129 pilti ning enamus on neist tehtud siis, kui vee peal olime. Uritan osad nii kiiresti avalikustada kui voimalik. :)
Peale seda siis suundusime tagasiteele, kuna tumedad pilved hakkasid jalle meie peakohale tekkima ning suur vihm oli ees ootamas. Aikest saime ka natukene, pluss veel hiiigelsuurte teradega rahet. Lee utles, et vorreldes sellega, millised on raheterad Pohjasaarel, pidid need terad vaga pisikesed olema, kuid minumeelest olid need massiivsed. :D

Ning tana siis oli koolis meil mufti paev, saime omaenda riideid kanda. Vaatasime Drama ruhmaga lounapausi ajal Uni tudengite esitatud vaga head etendust ning saime palju naerda. Ulejaanud paev oli taitsa tavaline. Nuud peale blogi lopetamist koju ning siis viipekeelde, ajee.
Homme koolis jatame uhe Saksa tudruku Fabienne'ga huvasti, kuna reedel on tema viimane paev koolis. Ma ei taha sellele ajale isegi mitte moelda. Me Lee'ga kehtestasime omavahel reegli, et me seda uldse ei maini, kuna me ei taha moeldagi, mis saab, kui ma lopuks minema pean siit.
Eile me tostsime Lee toa ka koik taitsa seinast-seina ringi, ma olen lopptulemusega taitsa rahul ning mul jai tunne, et ta oli ka onnelik. :)

Ning millest ma pole teile veel raakinud, on see, et mul hakkab jargmisest nadalast kooli vaheaeeg. Kaks nadalat veel rohkem puhkamist. :D Asi on aga nii, et Johanna kutsus mind enda perega Pohjasaarele kaasa, seega veedan enda vaheaja Pohjasaarel ringi kihutades. Ei suuda ara oodata! Ning seal on veel-veel sooojem ka! Tana just enne raamatukokku tulekut ostsin endale bussipileti Christchurchi ara ka.
Tegelikult meie Pohjasaare tuur kestab kuskil 10 paeva ringis, aga siis jaan Johanna juurde Christchurchi paariks paevaks, et linnas ringi vaadata ning vaheajal viimasel nadalavahetusel palus Barbara (minu organisatsiooni juht siin) meid orientatsioonile appi. Tal on tulemas orientatsioon nendele NZ opilastele, kes riigist valja lahevad ning siis ta motles, et vahetusopilastega on ikka parem raakida, et kuulda, mida sa tegelikult uude riiki tundes jouad ning mida sa labi elama hakkad. Ma olen vaga vaimustatud sellest voimalusest ning olin hea meelega nous muidugi.

Teine asi, millest ma veel raakinud pole, on see, et ma arvatavasti vahetan uuest veerandist kooli. Queens pole halb kool, kuid see on minu jaoks natukene igav kool. Osadest inimestest ei taha kull lahti oelda, eriti enda drama klassist, kuid ma arvan, et see on oige otsus siiski. Nagu ma uhe tudeng-opetajaga tana raakisini kunstitunnis, et minu jaoks Queens on lihtsalt OK kool, kuid ma otsin enda vahetusaastast midagi enamat. Siirdun siis arvatavasti Logan Park High School'i, mis on tuntud kui Dunedin's Performing Arts school. Kolab hasti, voi mis. :D Seal on suur rohk muusikale, naitlemisele ning ka kunstile. Eriti aga muusikale, ning just selleparast ma olen kindel, et mulle hakkab seal meeldima. Ehk on inimestega ka veidi lihtsam suhelda, kuna arvatavasti on mul nendega rohkem uhist. See kooli vahetus nouab kull aga palju paberimajandust, kuid kui koik onnelikult laheb, siis jargmist veerandit peaksin ma uues koolis alustama. :)

Nuud ma polegi enam kindel, et millal ma enne Christchurchi minekut saan blogi taita, aga ehk korra laheb veel ikka onneks. Homme on meil koolis veel moeshow, mida siis koik vaatama jaame.

Eks kui ma nuud enne Pohjasaarele minekut kirjutada ei saa, siis koike koige paremat teile!

Olge tubliid!

2009-09-19T07:12:00.002+03:00

Andke andke andeks, et ma pole niii pikalt kirjutanud.
Ma olen tahtnud küll mitmel korral, aga siis jälle midagi vahele tulnud.
Palju vahepeal juhtunud pole.
Kahel korral olen snorgeldamas käinud. Õigemini mitte just väga snorgeldamas, aga meil hakkasid Moana Pool'is esimesed tunnid. Vähemalt lõpptulemuseks on meres snorgeldamine. :D
Ning siis ma sain enda inglise keele eksami ka kätte! Õpetaja kiitis minu inglise keeles kirjutamist ning ütles, et ma oleksin päris eksamil saanud läbi arvatavasti selle vastusega ning kui oleksin veidi asju veel juurde kirjutanud, siis oleks Excellent olnud. Ning kui ma enda esimesse matemaatikatundi läksin, siis sain koopia matemaatika eksamist ka, mis teinud olid. Algebra oli kõik tuttav, peale logaritmide ning praegu nad võtavad läbi graafikuid. Seda ma Eestos mingil määral juba tegin ka, aga suurem enamus on kahjuks peast pühitud. Siis saabki ehk natukene korrata ja veidi juurde õppida, kuigi ega see siin kerge pole. Mitte et keel oleks raske, aga nad teevad siin absoluutselt kõike kalkulaatoriga. See oli alguses liiga veider. Näiteks ei õpi nad, kuidas ruutfunktsiooni korral parabooli joonestamiseks punkte leida, vaid nad kirjutavad ruutfunktsioonid kalkulaatorisse ning kalkulaator annab neile tabeli kõikide vajalike punktidega. Pluss veel lisaks on kalkulaatoritel Graphics mode, mis joonistab neile veel selle parabooli valmis ka. Kui ma õpetajast õigesti aru sain, siis esimese asjana näitab ta neile, kuidas seda kalkulaatoril teha ning siis, et kuidas ise arvutada ja joonestada. Loodetavasti see nii on ka, kuigi siiamaani teeme me kõike ikka kalkulaatoriga veel.
Vähemalt matemaatikaõpetaja on väga vinge. Selline positiivne ja väga abivalmis tundub. Ning neil on väga head matemaatika sellised töövihiku laadsed, mis võtab kogu aasta materjali läbi ning iga osa alguses nagu kirjeldab ka natukene, et kuidas seda tegema peaks. Pluss on viimastel lehtedel vastused, seega saab end kontrollida. Seda hakkasin täitma ning võtan kindlasti Eestisse kaasa, tuleb kasuks. Ning kuna siin on igas Põhikoolis viimases klassis matemaatika lahku löödud, siis arvatavasti ostan osad viimase aasta õpik-vihikud koju kaasa ka. Siin on eraldi Maths and Calculus, Maths and Accounting, Maths and Stats jne.

Ning neljapäeval tegime siis suure Shakespeare'i esitamise. Ma usun, et minu ja minu paarilise esitlus polnudki kõige hullem, kuid kogu asi oli ehk veidi läbi kukkunud. Nalja sai küll palju ning enda Drama klassiga muutun üleüldiselt aina lähedasemaks, kuid keegi ei mäletanud oma ridu ning selle tulemusena polnud see kõige parem. Aga tehtud saime vähemalt ning eks me koolis video pealt näe. Teised vaatavad esmaspäeval arvatavasti, aga kuna minul on kaks päeva Sea kayaking, siis loodan, et ma saan ehk kolmapäeval vaadata võimillalgi.

Mul on tegelikult veel osasid asju rääkida, mis vahepeal juhtunud, kuid kuna ma pean kohekohe hakkama liikuma Lee ja Mikhailiga B. juurde, siis ma pean praegu lõpetama. Õhtul lähen ehk Melville'i tänava korterisse ka (kus ma ikka üleüldiselt käinud olen), kuid alguses oleme kõik koos B. juures. Ma ei kujuta ettegi, mis lugusid ma seal jälle kuulen. :D

Üritan siis homme jälle kirjutada, loooodetavasti.

2009-09-11T00:15:00.002+03:00

2009-09-11T00:00:00.002+03:00

See nädal oli mul siis eksaminädal. Põhimõtteliselt tähendas see siis vaba nädalat.
Esmaspäeval käisin Graphicsi "eksamil", mis oli lihtsalt kahe tunnine pooleli jäänud töö jätkamine. Peale kooli käisin linnapeal ja raamatukogus ning siis koju.
Teisipäeval oli mul tegelikult vaba päev, aga läksin kella kümneks kooli, et saaksime Lee'ga meie kolmapäevast Shakespeare'i esitust harjutada. Tegime seda ainult paar korda läbi ning siis ta pidi minema enda matemaatika eksamiks harjutama ja ma sain koju tulla. Võtsime Lee'ga päikest ja lugesime raamatuid aias. Õhtul peale õhtusööki läksin jooksma (jalad siiiamaani valusad).
Kolmapäeval siis läksin inglise keele eksamile hommikul, mis kujutas endast kahe essee kirjutamist ning ühe lugemisülesande täitmist. Mina tegin lugemisülesande ja ühe essee.
Peale seda oli lõunapaus ning siis läksin Drama eksamile. Kuna meid aga oli väga vähe kohale tulnud ning ainult kolmel inimesel oli tekst peas (jee, ma olin üks kolmest. :D), siis me tegime ainult prooviesitused ning õpetaja hakkab meid hindama järgmine nädal.
Õhtul läksin koju ning peale õhtusööki viipekeelde, mis oli sama hea nagu eelmine kord. Alguses oli veidi segadusseajav jälle, kuid lõpuks sain enamvähem kõigest jagu ikka. Tegime edasijõudnute grupiga võistluse ning jäime viiiiiiki. :D Tegelikult oli teisel grupil üks või kaks punkti rohkem, aga nende õpetaja võttis neilt maha need, kuna nad olid sõnad appi võtnud vahepeal. Meie õpetaja Nirvana oli nii uhkee. Eriti vinge. :)
Neljapäeval oli mul siis ainukene täiesti vaba päev ning siis käisime hostõe ja hostemaga linnapeal šoppamas. Terve hommiku, kuni me lõpuks Jade'le kooli järgi läksime. See oli jällegi vaheldus ning nalja sai. Muidugi nemad ostsid ikka rohkem asju kokku, ma ostsin kaltsukast lühikesed püksid ainult. :D
Täna siis oli mul kunsti eksam. Tahtsin sinna väga minna, kuna me oleks lihtsalt enda poolelijäänud tööd jätkanud ning mulle väga meeldib see töö, aga kuna ma olen jälle väga köhima hakanud, siis ma ei kuulnud enam omaenda mõtteid ka selle köhimise ajal, niiet ma otsustasin, et on parem koju jääda.
Lee ja Jade on ka kodus, niiet me otsustasime filmipäeva teha. Õnneks mul vist palavikku ega suuremat külmetust ei ole, seega pikalt koduseks ma küll ei plaani jääda. Täna pean veel poodi ka jalutama korraks, et kurgupastille osta.

Nii palju või vähe siis praeguseks,
järgmise korrani.

Tsauuks.

2009-09-06T07:27:00.006+03:00

2009-09-06T05:37:00.003+03:00

Mul oli eritieriti fun nadalavahetus! Oigemini lihtsalt ulivinge laupäevaõhtu. Käisin siis Maxi sünnipäeval, toimus see sealsamas korteris ikka, kuna ta on nendega hea sõber. Juba algusest peale hakkas kõik vingelt mööduma. Kuna seal on igal nadalavahetusel enam-vähem sama seltskond, siis suurem enamus mind juba teadsid. Korterielanikud on mind väga kiiresti omaks võtnud, ütlevad alati, et võin igakell sinna minna ja ööseks jääda. :) Kuna mul oli sellel korral ütlemata palju energiat, siis jäin jällegi sinna ööseks. Ma rääkisin ja naersin selle õhtu ja öö jooksul nii palju, et mul oli hommikul kurk täiesti kähe ja põselihased niimoodi valutasid. Lõpus oli selles täielikult süüdi üks nende sõber Oli/Oley (ma ei mäleta täpset kirjapilti, see oli kuidagi teistsugune, aga kõlas nimi igastahes nagu Ollie), keda ma sellel nädalavahetusel esimest korda nägin ja ta lihtsalt ajas mind koguaeg niimoodi naerma, et ma seal kõkutasin terve õhtu ja väga normaalset muljet neile võibolla ei jätnud. Ei asi nii hull ka polnud, nad teadsid juba ammu, et ma veider olen. :D
Aga see oli tõesti-tõesti vinge. Paremini sain tuttavaks veel ühe tudruku Missy'ga, keda olen tegelikult juba kolmel korral varem ka näinud, aga sellel korral rääkisime rohkem ning kuna ta on üks nendest vähestest, kes minuga samas linnaosas elab, siis sain temaga varastel hommikutundidel sõidu koju ka.
Ma võtsin sellel korral jälle kaamera kaasa, aga nüüd kasutasin seda ikka rohkem ka. Lihtsalt tundsin, et tahaks täna pildistada. Sain paalju pilte. :D Võibolla õnnestub teil ka lähitulevikus neist mingeid näha.
Seega minul oli siis tõesti vinge nädalavahetus, rohkerohke naermisega. Ma pole end selles seltskonnas kunagi halvasti tundnud, aga sellel korral oli kuidagi eriti hea. Seega Maris on õnneliik. :D
Ning ma lihtsalt jumaldan seda linna. Kuna see oli tudengeid täis linn, siis siin on kõik nii vaba kuidagi või ma ei oska seda õhkkonda kohe õigesti kirjeldada. Lihtsalt inimesed käivad paljaste jalgadega, juba praegu. Mu host-ema ütles, et suvel pidi pool linna täis olema ilma jalanõudeta käivaid inimesi. Ja see on mega, mulle nii meeldib see! Tallinnas oleks see lihtsalt veider. Ma tean küll, ma olen läbi linna ilma jalanõudeta koju pidanud tulema. Täna tuli mulle linnapeal veel vastu üks tüdruk, kellel oli lihtsalt tekk ümber. :D Kõik kannavad eriti mugavaid riideid (kuid see ei tähenda, et siin stiilseid inimesi poleks, neid on siin liigagi palju) ja ma olen näinud linnapeal hommikul isegi tüdrukuid kelle püksid meenutasid kahtlaselt pidžaamapükse. See on juba veidi imelik jah, aga ma lihtsalt toon seda näitena, mis õhkkond siin linnas on. Kasvõi need näited, mis ma kunagi varem tõin nende kirjade kohta, mis bussijuhid kirjutavad bussidele, kui nad sõidavad. Nüüd te teate, kui hästi ma end siin linnas tunnen, kui palju ma tunnen, et ma sobiks siia hästi. Laupäeva hommikul käisime Rikega ülikoolis ka ja ma armastan selle linna ülikooli campus't. Siin on nii palju erinevaid majasid ja kõik on nii armsalt ära majutatud ning üliõpilaste majad seal läheduses ning tudengid vabal ajal istumas igalpool puntides rääkimas ja lihtsalt aega viitmas. Nädalavahetustel võib neid näha katustel päevitamas ja juttu rääkimas.
Ning ma arvan, et NZ on välja töötanud väga hea õppelaenu ja riigitoetuste süsteemi, mistõttu kõik, kes tahavad, saavad perest eraldi elada ja õppelaenu maksta, isegi kui nad tööl ei käi. Nii palju kui võimalik on, üritatakse ikka tööl käia, aga kui pole võimalik, siis pole ka maailmalõpp.

Ma siis üritan mingeid pilte lisada varsti rohkem.
sauuuks.

2009-09-04T08:36:00.002+03:00

Tanane paev venis niiii pikalt.
Kuigi meil oli ainult neli ainetundi ning uks vaba tund, tundus paev ikkagi liiga pikk.
Meil oli tana koolis loeng alkoholi kohta. Ma sain teada, et NZ ei ole joomiseks vanusepiirangut, ostmiseks peab olema 18 ainult. Selleparast politsei vaga ei saa midagi peale laiali saatmise ka teha, kui mingile peole peale sattub voi tanavalt purjus alaealise leiab. Soidutavad koju ainult. Ma olin taitsa ullatunud.

Ning peale kooli laksime host-emaga votsime Jade'i koolist peale ning soitsime suuuuurde supermarketisse Stu'le isadepaevaks kinke ostma. Tal on alati mingid kindlad asjad, mis ta saab. :D
Ning nuud siis olen kodus ja polegi veel kindel, mis ette votan. Voibolla lahen valja, voibolla mitte.

Ma pole veel sellest ka raakinud, et ma sain Seanilt (sealt samast seltskonnast, kellega ma nadalavahetuseti koos olen) sonumi, kus ta utles, et ma homme Maxi (uks Saksa vahetusopilane) sunnipaevale laheksin. Selles pole midagi erilist, aga miks ma seda mainin, on see, et ta saatis mulle selle sonumi eesti keeles. :D
Nagi siis valja selline:
"Tere.! Sina peaks omaks votma selgusele joudma see nadalalopp. Germans sunnipaev partei. :)"
Kolab nagu Google translator, eksole? :D Mitte miski muu ei saaks sellise tolgendusega hakkama saada. :D Alguses oli sokeeriv, aga lopuks ma lihtsalt naersin ja naersin (teate kull, kuidas mul see non-stop naermine kaib).
Aga siiski oli see utlemata kena temast proovida eesti keeles sonumit mulle saata. Mu host-ema ja host-ode olid kull vaimustatud.
Niiet sellised on mul siis homme ohtuks plaanid. Hommikupoole saan Saksa tudruku Rike'ga (Henrike) kokku ning laheme Avalikku Kunstigaleriisse arvatavasti, Polytech'i kunstiosakonda, et tulevaste kunstikursuste kohta uurida ning voibolla votame muudki linnapeal ette. Eks loppudelopuks selgub ikka homme.

Ning neil on siin NZ imelik mobiilisusteem. Siin on kaks firmat: Telecom ja Vodafone. Mina sain kohe tulles enda organisatsioonilt Vodafone'i konekaardi. See on sama nagu Simpel naiteks, lihtsalt laed raha juurde kui vaja. Jama on aga see, et peaaegu koigil siin on Telecomi telefonid, kuna Telecomil on praegu suuuur kampaania, et kui ostad 10$ konekaardi, siis 50 sonumit saadad selle 10$ eest ning saad lisaks 1950 sonumit tasuta. Jah, just nii see ongi. :D Selle tulemusena absoluutselt koik lihtsalt saadavad sonumeid koguaeg, isegi kui neil pole palju oelda. Ning kuna sa pead jargmise kuu alguses kindlasti uuesti raha peale panema, siis on 1 kuu jaoks 2000 sonumit lihtsalt. Kolab hasti, eksole. Selleparast on koikidel noortel siin Telecomi telefonid ka ning kuna mina olen Vodafone, siis neil pole mulle kunagi raha, et sonumeid saata. (Selle 10$ eest sa saad ainult Telecomi telefonidele saata).
Mis on aga selle koige juures koige halvem, on Telecomi susteem. Neil ei ole siin Telecomi telefonikaarte, neil on ainult Telecomi telefonid, kuhu on kaart sisse ehitatud. Ehk siis kui sa tahad Telecomiga liituda, siis sa pead ilmtingimata uue telefoni ostma. Mis on taielik juraaa. Ma ei tea, kes nii halva susteemiga lagedale tuli.
Kuid siiski olen ma onnesargis, kuna Lee ostab vist Mikhaililt usnapea uue telefoni ning annab siis enda vana mulle kasutada, mis tahendab, et mul on Telecomi number ja ma saan teistele sonumeid saataa. :D

Ma lihtsalt pidin sellest pahast susteemist raakima. :D

Nii palju siis praegu, jargmise korranii.

Ja mu klassikaaslastele: I miss you guuuuys.

Olge tublid!

2009-09-03T10:42:00.003+03:00

Heiips.

Vastan siis koigepealt uhele kommentaarile:
Keelega oli alguses vaga kummaline. Aru sain ma kull koigest, selle vorra oli lihtsam, aga endal polnud enesekindlust uldse end vabalt valjendada.
Nuud aga on asi parem. Keel tuleb paljupalju loomulikumalt ning tosi, aeg-ajalt motled ikka inglise keeles. Eriti kui motled, mida keegi raakis vms. Mul Outdoor Educationi opetaja ka just kusis, et kas ma motlen inglise voi eesti keeles ning tunnistan, et koik on segamini.
Kuigi parem on uldse voimalikult vahe moelda, vahemalt selle ule, mis sa utlema hakkad. Siis tuleb inglise keel koige paremini. Teisel-kolmandal nadalal oligi nii, et ma automaatselt utlesin lauseid oigesti, kuid siis hakkasin kahtlema ja ule motlema ja muutsin lihtsalt osad laused valeks. Siis mu host-ode soovitaski vahem moelda ja see on vaga aidanud. Nuud juba saab nalja tehtud ning muud plama aetud ka aeg-ajalt. :D
Selle aasta jooksul, mis ma siin olen, tahan vaikselt raha koguda ning siis IELT'si (International English Language Test) ara teha. Siis on vahemalt midagi kasulikku Eestisse tagasi tulles kaasa votta. Tuleb kunagi kindlasti kasuks.

Nuud raagin siis aga muust.
Olen siin olnud juba veidi ule pooleteise kuu ning teisest nadalast alates uritanud endale leida vaikselt tegevusi siin. Just valjaspool kooli.
Kuid tunnistan, et lihtne pole see siin olnud. Nii paljud asjad toimivad siin ainult 2. ja 3. veerandil vms. Kuna see on ulikoolilinn, siis 4.veerandil on igalpool lihtsalt eksamid, ka keskkoolides.
Selle tulemusena olen ma matkanud paljupalju mooda linna, otsides informatsiooni, kusides tarkadelt inimestelt infot ning saatnud meile laiali.
Kuni lopuks eile ohtul see asi ara tasus ning ma uhe asja liikuma saiiin! Asi mida ma lootsin teha juba Eestis, kuid magasin just kursused maha ning oleks ka siin see napilt juhtunud, kuid nad lubasid mul siiski onnneks teistega liituda.
Eile ohtul moned minutid peale blogi kirjutamise lopetamist laksin ma enda meile lugema ning sain kirja, kus oeldi, et ma olen siiski oodatud NZSL (New Zealand Sign Language) kursusele, kuna opetaja oli esimestel nadalatel valismaal ning selle tulemusena ma saaksin teistele jargi jouda. Alguses sain kirja, et see pole voimalik, aga lopptulemusena lahenes koik hasti siiski.
Naljakas oli see, et ma lugesin seda meili 6.30pm ning tund hakkas 7pm, seega see oli selline rahmeldamine siin. :D Mul vedas, et Stu mind sinna soidutas kiiruga.
Aga asi oli imeline! See oli toesti imeline. Ma olin niiiiiii onnelik. Meie opetajaks on Nirvana, kes on uks vapustavalt roomsameelne neiu, kuid kes on ise ka kurt. Alguses ma motlesin, et nii on nii raske oppida seda, aga see ei muutnud seda raskemaks, pigem just kergemaks.
Alguses kui sinna maha istusin, ei saanud ma mitte tuhkagi aru. Teised ikka moistsid midagi ning ma motlesin, et mul laheb seal vaga keeruliseks, aga peale esimest harjutust hakkas koik paremuse poole minema. Tunni lopupoole sain ma juba opetajast aru, oskasin koiki asju kaasa teha ning see, kui sa saad opetajale minnes soovida head ood ja ta saab sinust aru, see on utlemata hea tunne.
Ma niivaga tahtsin seda teha ning see oli onnemang, et nad olid nous mind sinna siiski vastu votma. Tunni lopupoole sain ma juba paljustki aru. Eestisse tagasi tulles tahan Eesti viipekeele ka kindlasti ara oppida ning siis voibolla kahte asja kuidagi siduda. Olla rahvusvahelisel tasandil abiks ehk vms. Eks me nae. :)

Tana kaisin veel ulikooli muusikaosakonnas ning votsin posu materjale kaasa, et lopuks endale koor leida. Tuleb hakata konesid tegema.
Lauldaaa tahan.

Ja kunstikursusele lahen ka voibolla Novembris-Detsembris. Aga sinna on veel aega.

Olgu, lopetan siis praegu.
Sain enda suure uudise ara raagitud. :D
Lahemate paevade jooksul tuleb ehk veel suurem.

Tsauuuu. :)

2009-09-02T08:51:00.002+03:00

ILUSAT ALGAVAT KOOLIAASTAT TEILE SINNA, MU KALLID SOBRAD. :)

Sellel nadalavahetusel siis millegi suurega vaga hakkama ei saanud.
Reedel-laupaeval olin ikkagi kodus ning ohtuti vaatasime Mikhaili ja Leega filme voi raakisime lihtsalt juttu. Tegin laupaeval Lee'le soenguid ja sirgendasin ta juukseid. :D
Laupaeval kaisin jooksmas ning matkasin mooda magesid natukene ja tegin pilte. Sain enda esimese taitsa lahedase kokkupuute NZ lammastega ja olin onnelik, sain paar vinget pilti ka, kui millalgi jalle ules saan laetud, siis naete.
Puhapaeval kaisin host-emaga linnast valjas nagu juba eelmises postituses mainisin ka.
Kaisime Aramoanas, kohas, millest on isegi film tehtud. Pohjus pole aga nii roosiline. 19 aastat tagasi oli seal uks veidi vaimuhaige mees, kes novembri keskel otsustas lihtsalt kulas hakata ringi kaima ning inimesi maha laskma. Mu host-emale oli see veidi emotsionaalne, kuna tema tadi kaudu keegi tuttav lasti ka maha. Ta pole kunagi seda filmi ka vaadanud ning ei taha ka. Mina kavatsen seda usnapea vaadata. Ei saanudki seda varem teha, sest host-ema tahtis, et ma enne seal kohapeal ara kaiksin ja naeksin kui ilus ja rahulik see kula on.
Veel kaisime paaril rannal ning nagin imeeeeeilusaid vaateid. Naljakas on moelda, et kui seista idarannikul, siis sinu vastas ule ookeani on Louna-Ameerika. Ma saaksin Helenale ja Eliisele lehvitada, kes seal Tsiilis on. :D

Nagin veel meie sadamat ning muid imeilusaid vaateid, mis meie kodust vaadatuna on tapselt teisel pool mage. See on uks asi kull, mida ma Dunedini puhul jumaldan: see asub lihtsalt magede keskel. Voinoh, kui maed need on just, aga eesti keeles lihtsalt pole muud sona nende kohta. Igale poole kuhu vaatad, ikka on ilus vaade.

Ning eile, teisipaeval, oli meil koolis siis mufti paev. Mis tahendab, et voilaa, me saame omaenda riideid kanda. :D Ja kuna siin on nii soe (vaikese erandiga: tanane paev), siis ma sain enda suveriideid kandaa.
Kuigi tana jah oli toesti kulm, mingit lortsitaolist ollust sadas isegi taevast alla. Mitte kull pikalt, kuid siiski.
Tahtsin veel Ulikooli muusikaosakonda minna, kuid otsustasin ilma tottu umbes, lahen hoopis homme. Voibolla isegi Ulikooli keeleosakonda ka, eks naib, kuhu mu jalad mind viivad.

Aga nii palju siis praegu, lahen enda Shakespeare'i teksti oppima. Homme peab ilusasti peas olema.
Ning nii palju veel ka, et ma vahetan voibolla usna pea enda uhe aine ara, vahetan Graphics'i Maths'i vastu. See pole veel kindel, et loodetavasti.

Olgu, tsauks.
Ilusat kooliaastat teilegi siis sinna veelkord!

2009-08-29T02:23:00.002+03:00

Neljapäeval käisime teatriklassiga teatris. See oli selline lühem etendus, käisime ainult lõunapausi ja teatritunni ajal. Vaatasime American Girl'i. See on nagu ülikooli tudengite teater, iga nädal uus etendus. Pidi olema NZ kõige tihedama graafikuga teater. :D
Aga väga vinge etendus oli küll. Nalja sai palju ning väga huvitavalt oli lahendatud, stoori't teadsin varem juba ka.

Reedel oli siis veel selline nali, et käisime Outdoor Educationi klassiga väljas ühes pargis tundi tegemas. See oli niiiiii vinge. Ja tohutult naljakas.
Meid oli küll ainult neli, aga ma usun, et see oli seda parem isegi. Ega meid muidu nii palju rohkem pole ka. 8 või kuskil nii.
Läksime siis aga ühe pargi lähedusse, kus oli jõgi. Me olime koolist kaasa võtnud paljupalju köisi, kolm kummist musta rõngast (meenutasid nagu päästerõngast) ning kaheksa puulauda. Ülesanne oli kõigi nende vahendite ning looduses leiduvate abivahenditega leida tee teisele poole kallast, niiet keegi vett ei puuduks.
Hakkasime siis aga parve ehitama. See ei meenutanud lõpus just väga parve, aga ajas asja ära küll. :D Ühel tüdrukul oli veel nö "käsi kipsis", seega tema sai aidata ainult ühe käega ning kui tema teisele poole kallast sai, siis ei tohtinud ta sõnagi rääkida.
Me saime isegi päris hästi hakkama. Üks tüdruk lõpus ei jõudnud lihtsalt üle tulla, sest tund sai otsa.
Aga tõsiselt tore oli ning ma usun, et vähemalt meie neli saime lähedasemaks küll. Isegi mõlemad õpetajad olid vahepeal naerukrampides. :D

Ning õhtul kodus tegime siis lihtsalt filmiõhtu. Vaatasime Mikhaili ja Lee'ga Superbadi. :D
Tahtsime Buzz'i kõik koos mängida, aga me ei saanud Playstationit tööle, nii kurb oli see. Mikhail pole seda vist kunagi varem mänginud ka, või siis vähemalt mitte väga pikka aega, seega see oleks ka vinge olnud.

Täna siis jooksma kohe ning siis võibolla pildistama ka ning õhtul võibolla välja jälle. Vähemalt mingiks ajaks.
Ja homme pidime host-emaga kuskile piknikule minema linnast välja, siis ehk saan jälle ilusaid pilte tehtud, mida kunagi ehk kunagi teile saan ka näidata. :D

2009-08-26T08:27:00.004+03:00

Eile käis Terry koos oma pisikeste Lily ja Bailey'ga meie juures.
Usute või mitte, aga ma olen kohtunud nüüd terve perega! :D
Pisikesed olid tal tõesti imearmsad, ma sain Bailey käest isegi musii.

Ning muud huvitavat pole praegu rohkem öelda, kui et ma üritan laadida praegu kõik pildid üles, mis ma esmaspäeval tegin. Seal midagi erilist pole, aga lihtsalt käisin linnapeal ja klõpsutasin järjepidevalt. Seal keskel osadelt piltidelt jääb mulje, nagu ma oleksin kuskil paksus metsas käinud, kuid tegelikult see on lihtsalt üks vinge park siinsamas linnas, kus pargi keskel on sellised jalutusrajad ja ümber on väga võimas loodus. Kuna puud olid kõik nii kõrged ja üle minu pea, siis jättis täpselt mulje, nagu ma oleksin kuskil paksus metsas.
Ning ma üritan lõpetada ka kausta, kus me esimesel nädalal teiste rahvusvaheliste tüdrukutega linnapeal käisime. Seal palju pilte pole.

Nautige siis! :)

/Ma täna ei jõua kõiki linnapeal tehtud pilte siiski üles lisada, teen seda esimesel võimalusel.

2009-08-23T09:57:00.003+03:00

Ja mida tegi Maris tana? Maris paevitaaas. :D
Selles osas oli neil ikka oigus, et siin on paike lihtsalt mitu korda tugevam. Ma lihtsalt lamasin kiiktoolis valjas luhikeste pukste ja t-sargiga natukene aega ning paike jai kohe peale. Vahemalt naost on kenasti naha seda. :D
Aga lahe talv on, eksole. Tana kaisin pikemalt linnapeal ka ning pm suveriietega. Ma loodan, et homme on sama ilus, kuna mul kooli pole. Motlesin minna pilte tegema linnapeale voi eks naib.

Ning eile oli Mikhaili sunnipaev. Tegin talle koogi ja koik, aga poiss ise ei joudnudki siia. :D Tal olid rahad otsas ning lopuks ta isegi leidis sobra, kes oli nous teda siia tooma, kuid neile polnud bensiiniraha ja nii jai tulemata ka. Muidugi lahe on see, et kook soodi ikkagi ara, kuigi sunnipaevalast siin polnud.
Nuud tana lopuks otsustasid host-dad & host-mum talle ikkagi jargi minna. Mulle tundus loogilisem, kui nad eile oleksid sinna lainud, aga ega ma utlema ikka midagi ei hakanud. Vahemalt jouab Mikhail siia kuidagi. :D

Aga niipalju siis sellest. Laupaeval kaisin valjas jalle, kuid kuna ma olin paev otsa ringi tuuseldanud, siis ma olin toesti vasinud ja tulin ohtul koju siiski.
B. oli meie juures kainud ohtul ning siis Lee saatis ta sama bussi peale, millega mina tulin ja mis oli viimane buss, mis linna tagasi viis. Siis kondisime Lee'ga koos koju.

Eks kui midagi jalle juhtub, siis kirjutan.
Mul praegu aga ohtusook soomata, seega tsauu.

2009-08-22T07:55:00.000+03:00

au neile, kes viimase postituse viitsisid labi lugeda , haha. :D

2009-08-21T10:25:00.003+03:00

Meil oli tana imeline paev. Arvan, et kraade oli jalle kuskil 17 ringis. Enne kui ma pikemalt tanasest raagin, votan terve nadala luhidalt kokku.

Esmaspaeval ja teisipeval olid usna tavalised koolipaevad. Peale tunde kaisin molemal paeval paris pikalt linnapeal. Uhes huvitavas muusikapoes kaisin ja raakisin uhe naisega pikemalt. Ma olen uritanud endale leida koori ja orkestrit kuhu saaksin mangima minna. Meil oli koolis Dunedin Youth Orchestra dirigent ja raakisin temaga ka, kuid ta utles, et kuna keskkoolides on usna pea eksamid ning Uni's tulevad eksamid peale seda siis orkester on selleks aastaks pohimottelised lopetanud. Ta utles aga, et jargmisest hooajast saaksin ma ehk selle orkestriga uhineda. Kui ma muidugi mangimist vahepeal jatkan ja nii. Koolis viiuliopetaja peaks mu ule kuulama ja hinnangu andma.
Eile raakisin koolis muusikaopetajaga ka pikemalt. Kusisin erinevate kooride ja voimaluste kohta. Ta utles ka, et kuna igalpool on eksamid tulemas, siis paljud hakkavad selleks hooajaks tegevust lopetama. Ma siiski uritan uurida veel Dunedin Youth Choir'i kohta, kuid kui tuleb valja, et seal kaivad ainult Uni opilased, siis pole palju loota nii voi teisiti.
Lahe oli see, et esimest korda ta toesti tundis huvi kaua ma laulnud olen ning mis stiili jne. Ta teab, et ma mangin viiulit ja klaverit, kuid laulmise kohta ta kusis esimest korda. Ta utles, et ta hoiab silmad ja korvad lahti, kui tal jaab midagi silma voi korva, et mind voiks huvitada. Ta kusis ka, et kas mulle meeldivad muusikalid, sest siin pidid olema sellised grupid, kes lihtsalt teevad muusikale, niiet saan hoopis nendega uhineda. Dunedin Youth Choir'ga uritan ka siiski veel peale suruda, kuid orkestriga alustan ainult kooliorkestris. Vahemalt midagigi.
Opetaja raakis, et jargmisel kooliaasta esimeses pooles tuleb koolisiseselt ja ulelinnaliselt vaga mitmeid muusikauritusi ja konkursse, et siis pidi see korgaeg olema. Vahemalt siis ma olen siin. :D

Kolmapaeval ma sellel nadalal siis koolis ei kainud. Kaisime Lee'ga uhel antiikasjade oktsionil. See oli uks tosiselt hirmus kogemus. :D Koik laks nii kiiresti ja inimesed ostsid lihtsalt suvakaid asju, voi vahemalt selline mulje jai. Hirmus oli lihtsalt selleparast, et igakord kui natukenegi liigutasid, siis mees, kes oktsioni juhatas, vaatas kohe sinu poole ja siis pidid lihtsalt lootma, et sa just paarisaja dollari eest mingeid antiikraamatuid ei ostnud vms. Ma ei tahtnud isegi enda nina ega silma sugada, kuna see oleks voinud pahasti loppeda. Me olime lihtsalt kivikujud seal Leega. Parast oli naljakas kull ning kogemus, mis jaab kindlasti meelde, kuid siiski hirmus oli.
Kolmapaeval tuli Mikhail ka jalle koju. Olime tema toa valmis saanud ning ta hakkas enda asju siia tooma. Neid polnud muidugi palju: umbes uhe plastikkoti jagu riideid, tema tatoveerimisevahendid ning joonistused, korvpall, plaadid, osad jalanoud ja pm koik oligi. Ta plaanib veel enda voodi siia lahipaevadel tuua, kuna ta tahab suures voodis magada.
Mikhailil on ka kaks koera, kellest uhe on ta taiesti ise ules kasvatanud. Tema kullakene. Probleem on aga selles, et molemad koerad kuuluvad "ohtlike tougude" hulka ning tal on suuri probleeme koerade siia toomisega. Timarus, kus ta varem elas, oli tal nende jaoks korralik ja tugev aed, kuid siiski sai uks koertest valja ning haavas pisikest laheduses liikuvad koera ning loomakaitseamet voi taoline vottis temalt koerad ara. Kuigi Mikhail on nad taiesti valja koolitanud, nad kuuletuvad temale laitmatult ja tal oli tegelikult korralik aed nende jaoks (nad arvavad, et keegi vois kaasa aidata koerade aiast paasemisele), siiski ei antud talle neid tagasi. Molemad koerad on isegi harjunud magama Mikhailiga koos ning Mikhail on olnud omadega usna labi peale seda, kui nad temalt ara voeti. Me uritasime siia nende jaoks sobivat aeda teha, kuid talle ei taheta neid mingi muu pohjuse parast siiski tagasi anda, seega ma ei teagi mis saab. Tean ainult, et ta on onnetu ja tal on elu vist uldse roobastelt veidi valja jooksnud (vahemalt juuksed ja habe hakkavad tal kull osadest kohtadest lihtsalt kaduma), kuid selleparast ta meie juurde tagasi tuleb ning loodetavasti laheb koik paremaks.
Tal on homme, laupaeval, sunnipaev ka. Koik peale Terry tulevad siia ning voibolla osad tema sobrad ka. Arvatavasti hakkab kovasti nalja saama, sest uht ma teile utlen, nad on uks kreisi perekond. :D

Neljapeval kaisin siis koolis ning ohtul jooksmas (boo, POE ulesanne).
Ohtul tuli veel B (Bethany-hostsister) lihtsalt meie juurde ning me jaime kolmekesi, mina-Lee-Bethany, usna pikalt raakima ohtul. See oli esimene kord, kui ma otseselt B'ga raakisin ja nii. Nad raakisid mulle taiesti uskumatuid lugusid enda lapsepolvest ning lihtsalt meenutasid erinevaid seiku ja inimesi. Ma ei valeta, kui ma utlen, et selle perekonna elust voiks lihtsalt filmi teha. Ma ei hakka neid siin edasi raakima, kuid voin oelda, et peale nendega raakimist ma hakkasin lihtsalt motlema, et mul on ikka igav elu olnud. :D
Kuna meil tana oli koolis Swimming Sports Day, siis oli koolipaev nii voi teisiti veidi kahtlane. Ma motlesin alguses minna ja lihtsalt vaadata, mis seal juhtuma hakkab, voistlema ma poleks niikuinii hakanud. Paljud otsustasid mitte minna, kuna kui ei voistle, siis oleks pidanud lihtsalt istuma mitmeid tunde enda Maja lipu taga (ja ma isegi ei teadnud veel, mis Majja ma kuulun).
Kuna B.ja Lee otsustasid hommikul kokku saada, siis kutsusid nad mind kaasa ning olid nii pahad ja raakisid mind koolist vabaks. Seda oli neil alguses raske teha, aga kuna oli niikuinii kahtlane koolipaev ja B. oskas mulle Swimming Sports Day'st koike raakida, lasin neil end kaasa tirida. Kaisime esimest korda Angela kohvikus ja kohtusin silmast silma Angelaga. Ta oli toesti tore ja naerusuine ja energiat tais nagu nad koik. Nuud on siis siiamaani ainult uks pereliige, kellega ma veel kohtunud pole. Pole orna aimugi, millal see juhtuda voiks.
Joime seal mahla ja soime pannkooke ning raakisime lihtsalt koik koos juttu. Kohtusin Bethany geist korterinaabri Timi ja Angela elukaaslasega ka.
Peale seda laksime koik koos SaveMarti, koige vingemasse ja suuuuuuremasse kaltukasse. Leidsin endale jalle paljupalju asju, kuid kuna mul praegu midagi veel vaja pole, siis ei lasknud endal neid isegi selga proovida ja need jaid jargmist korda ootama. Aga kiusatusi oli palju kull. Vahemalt leidsime Lee'le paar asja, mis ta lopuks ka ara ostis. Alguses ta ei tahtnud uht vinget pusa osta, aga me Bethany'ga pohimotteliselt lihtsalt maarisime talle selle pahe. (Ja see on siiamaani lahe tema seljas, minumeelest vahemalt).
Peale seda kaisin lounapaiku Jade'l koolis jarel. Tegin seda taiesti vabatahtlikult ning kuna oli niiii soe ilm, siis sain enda teksaseelikut kanda ja pusa vael ollla. Koik puud ja poosad on oitsemist ka alustanud, seega uks mis kindel, meil tuleb kevad varsti.
Hommikul, kui me Ange'i kohvikusse laksime, siis viisime Jade'i kooli ja ta naitas mulle enda koolimaja ning osasid sopru. Lahe on see, et neil on sisehoovis jalkastaadion pisem ning muud spordivaljakud ehk siis sa saad enne esimest tundi seal lihtsalt ringi joosta ja mange mangida. Paeval kui Jade'i koolist ara toin, siis laksime Dairy'st (pisemad poed, ainukesed kus uksikuid jaatiseid muuakse pm) labi ja ostsime molemad jaatised endale ning siis hakkasime kodupoole jalutama, kuni lopuks bussipeale huppasime ja koju soitsime.

Nuud siis lopetasime just Tea (ohtusoogi) ning kui siin kirjutamise lopetan, siis lahen juustkooki tegema jalle. Mikhailile homseks sunnipaevaks. Homme tuleb uldse palju vaaritamist ma usun.
Kna peaaegu terve perekond tuleb kokku, siis ma usun, et niiipalju nalja saab. Neil on niipalju lugusid ja nad lihtsalt nokivad uksteise kallal ja lihtsalt naerame.
Siiski lahen ma arvatavasti homme viimase bussiga veel valja ka. See on usna kindel. Morgan & Andrea tulevad ka ehk veidi hiljem veel Flat'i. Ma uritan lahkuda nii hilja kui voimalik, sest usun, et kodus on ka vaga vinge. Kuna me aga alustame siin juba 5-6 paiku, siis paljust ma ilma ei jaa.

Ning vinge on see, et kuna meil on esmaspaeval koolis "Teachers only day", siis me ei pea kooli minema ja mul on pikk nadalavahetus. Ma pean motlema, mida ma esmaspeval ette votan.
Tana leidsin kodust kitarriraamat/kitarriopiku ka ules ning oppisin juba esimesed asjad seal. Kuna ma opingi, kuidas ainult helistike akorde mangida, siis osad on juba selged. Peale juustukoogi lopetamist loodan veel uksikud ule vaadata ning siis saan uhe laulu saate juba ara mangitud arvatavasti. Mitte just kiiresti ja ladusalt, aga vahemalt saab mangitud. Arvatavasti see on uks asi, mille kallal ma esmaspaeval veel rohkem vaeva hakkan nagema. Wish me luck!

Ja te ei kujuta ette kui palju erinevaid Mentose sorte siin Dairy'des on. Ma olin taitsa ullatunud lihtsalt. Ma pean joudma need koik veel ara ka proovida.
Ning enda esimese NZ jaatise soin tana - ajalooline hetk!
Veel olen ma leidnud endale uhe meeeletu kiusatuse siin. See on mingi Uus-Meremaalaste asi vist, siin ma neid esimest korda nagin ja koik kiwi'd siin neid armastavad ka: Pineapple Bites. Need on toesti lihtsalt ulimalt ilusad asjad. Arvatavasti enne kui koju lahen, pean uhe suure kastiga neid sinna endale Eestisse saatma. :D

Niipalju siis vist praeguseks. Nadal sai raagitud, toidujutud said raagitud.
Olge tublid teie seal ja votke sugis kenasti vastu. :D
(Ma ei taha oel olla.)

2009-08-16T10:27:00.002+03:00

Kohe neljapaeval, esimesel paeval mil ma terve olin ja koolis kaisin, laksin ma ohtul uhele kontserdile. See oli vinge! See toimus Queen's & Kings High School Performing Art Center'is.
Seal oli kaks gruppi, kus oli ka keskkooli inimesi, kuid suurem enamus olid juba keskkooli lopetanud, kuid siiski noored. Enamus muusikat, mis seal tehti, oli tapselt minu muusika. Selleparast ma kohe esimesest hetkest peale seal sulasin ka. Oli ainult uks band ja tegi hard rocki, kuid isegi see polnud nii hull.
Lisaks tegi veel ohkkond ja publik selle asja vingeks. Paljudel esinesid tuttavad ja nad olid tulnud koik kaasa elama ja see oli lahe. Ohtujuht oli ka nagu naelapea pihta, tegi nalja koguaeg.
Kogu see uritus meenutas mingil maaral nagu Eestis on Vabalavad, kuid siiski mitte taitsa. Siinne kontsert oli ka pikk (3 ja pool tundi), kuid olid ainult kutsutud esinejad ja koik tegid 3-5 lugu. Osad olid ikka niivord head, et ma ostaks neilt kohe plaadi, kui neil see juba valjas oleks. Dunedin on tuntud enda arvukate muusikute poolest. Neid on siiski toesti paljupaljupalju. Siin saab ulikoolis isegi Rokk-muusikat oppida ja selle eest kraad saada.
Niiet selle kontserdi ule olin ma enam kui onnelik, isegi kui ma viimasest bussist maha jain ja mu host-ema mulle jargi pidi tulema. See kontsert tekitas mul aina suurema tahtmise jalle ise ka laulda ning meil on kodus kitarr ka, seega usnapea saadan ma enda laulmist sellel juba ka. Loodetavasti usna pea. :D

Reedel laksin ma siis jalle Korterisse (sama koht, kus ma eelmised nadalavahetused kaisin, hakkan seda lihtsalt Korteriks kutsuma). Leppisime Morganiga kokku, et jaame molemad ooseks sinna ning laheme hommikul linnapeale voi kuskile. See oli hea, et sellel korral oli seal toesti rahulik. Peamiselt ainult korterielanikud, uksikud sobrad neil ka. Kohtusin uhe poisiga, kes tegelikult ongi Eestis kainud kunagi. Ta oli siis noor muidugi, aga see fakt juba, et ta seal kainud on, on lahe. :D Tegelikult asi lihtsalt selles, et ta on sundinud Sotimaal ja reisinud peaaegu terve Euroopa labi.
Ning ma polegi teile oelnud, et umbes 4 voi 5 selle korteri elanikest on tegelikult sundinud Inglismaal. Koik neist sattunud U-M'le samasse linna ning osad isegi samasse kooli ja elavad nuud koos uhes korteris. Mulle tundus see kull uskumatu.
Niiet oo seal oli sellel korral usna rahulik: raakisime juttu, vaatasime filme jne. Aga ma olen sinna nuud pm igal nadalavahetusel kutsutud, niiet arvatavasti usna suur osa minu vahetusaastast moodub seal. Neil oli sellel laupaeval ka seal pisikene pidu, aitasin neil hommikul koristada ja nii. Ohtul ma sellel korral siiski minna ei saanud, sest meil olid kodus teised plaanid kokku lepitud.
Jargmisel korral saan ma ka ainult reedel minna ning eks siis edasi naib. Arvatavasti hakkan ma enda meeletuid teismelise aastaid siin alles jargi elama. Ning kuna nad on koik toesti vinged, siis ma olen rahul. Morgan kutsus mind uhele teisele peole ka, kuid kuna ma pidin kodus olema, siis jai sinna ka minemata.
Eile, laupaeva, ohtul oli meil plaanitud teha filmiohtu (nad kutsusid seda Girls Night'ks ka :D). Mu host-ema ostis igast nakse ja muud ning asusime LOTR maratonile. Ma polnud uhtegi filmi neist nainud ja nad utlesid, et nii see kull olla ei saa. Jama oli aga see, et kuna ma polnud eelmisel ool mitte silmataitki maganud, siis ma olin vaaga vasinud. Ma uritasin keskenduda ja jalgida, aga kohati oli see toesti raske. Niiet esimesest filmist me kaugemale ei joudnudki ning juba sealt jaid mul osad asjad nagemata. Millalgi vaatame teise ja kolmanda osa ka. Nad utlesid, et ma olin eile kohe teistsugune olnud, kuna ma ei raakinud peaaegu uldse ja olin nii vasinud. Tana naersime selle ule.
Tana kaisin korraks veel linnapeal, siis uritasin kitarri uuesti haalestada. Ma sain Joe kaest mingiks ajaks haalestamisaparaadi, kuid siiski on midagi valesti. Pean uuesti proovima. Ma ei tunne end kitarridega koduselt veel. :D

Ning et te teaksite, siis minu uus huudnimi on Bubble. Nii hakati mind kutsuma peres ning nuud kutsuvad osad mu sobrad mind ka nii. Host-pere utles, et ma olin nii bubbling, et nad arvasid Bubble olevat parim huudnimi mulle. Keegi ei saa siin korralikult Maris oeldud ja neile on see lihtsalt ebamugav, niiet ma olen onnelik, kui neile Bubble rohkem meeldib. Vahemalt nad saavad seda korralikult oelda. :D

See peaks praeguseks olema siis vist koik. Kui midagi jalle toimub, annan teada.

Olge tublid!